Ümber Võrtsjärve jooks on mul plaanis olnud juba mitu aastat. Esimene katse oli mõni aeg tagasi, kui plaan A oli teha koos Janaga jooks ratas, jooks ratas. Sellisel moel, et iga 10 kilomeetri tagant vahetame liikumisviisi. Selle plaani asemele tuli Jana jalahädade tõttu plaan B, millel ei olnud jooksmisega seost. Sõitsime ratastega ümber Võrtsjärve. 100km ratastega sõita ei ole mingi eriline saavutus.

See on ka väga äge matk ja neile, kes pika jooksu sõbrad ei ole. Soovitan rattaga see tuur ikkagi ära teha. Sõidad, einestad, vaatad asju, ujud Emajões. Kokku võiks tulla selline 6-8 tunnine rännak. Puhast sõiduaega ligikaudu 5h.

104,8km 4.57.51 Võrtsjärve velotuur.

Võrtsjärve-jooksu plaan

Nüüd tagasi jooksmise juurde. Mõtlesin, et võiks korraldada ümber Võrtsjärve jooksmise ürituse. Panin isegi plaani kokku. Plaan nägi ette 2018 aastal toimetamist. Siis tuli Kaido Facebooki ultrajooksjate grupis ja pakkus välja, et kes tuleb temaga ümber Võrtsjärve jooksma. Ma ei saanud sellest kuidagi kõrvale jääda.

Vaatasime, kuidas kalendrid klapivad ja sai paika pandud 19. august 2017.

Ettevalmistused

Kuna mu vorm on selline, et võimaldab tasases tempos 100 kilomeetrit läbida, siis mingit erilist ettevalmistust ei olnudki. Palusin, et Kaido väga ei tormaks ja mingi 7 minutit kilomeeter tempoga peaks enamvähem hakkama saama.

Toitumises tegin natuke muudatusi enne ümber Võrtsjärve jooksmist. Olin peamiselt sularasva, munade ja muu mitte süsivesikuid sisaldava toidu peal olnud, siis neljapäev reede sõin natuke jahu ja suhkrut ka. Näiteks tegin moosisaia. Kuna nii pika maa peal pole süsivesikute laadimisest erilist väärtust, siis sellesse ka väga ei panustanud. Otsustasin kütuse kaasa võtta ja tee peale jäävatest poodidest ning bensiinijaamadest lisa hankida.

Sõitsime reede õhtul Valma külas asuvasse Vanasauna puhkemajja. Ajasime tiba jooksujuttu ja siis läksime magama.

Ultrajooksu varustus

Varustus oluliselt tavapärasest jooksust ei erinenud. Ainult Kaidolt laenatud ultrajooksjate joogivest oli lisaks. Samuti ei kasuta ma sprindidistantsidel vaseliini ja geele.

• Nokamüts
• 2011 Tallinna maratoni särk
• Suvakad lühikesed püksid
• Alukad
• Auguga tennisesokid
• Kõige odavamad Adidase tossud, mis poes saada olid (39,90€)
• Pulsivöö Scosche Rhythm+ Heart Rate Monitor Armband
• Kõrvaklapid Boompods headset Sportpods
• Samsung Galaxy S7 – Endomondo, audioraamatute ja muusika jaoks
• Ultrajooksja vest, Kaidolt laenuks, 2x600ml pudelid, 1,5l hydration pack
• Vaseliin
• Geelid 4 tk
• Kilejope (tagavaraks)
• Sokid (tagavaraks)

Joogivesti täitsin järgnevalt. Pudelitesse läks täiesti tavaline vesi. Seljakotis olevasse voolikuga pauna valasin ligikaudu 1,3 liitrit A. Le Coqi tumedat kalja. Seda katsetasin esmakordselt Laulasmaa ultra jooksul ja sobib mulle väga hästi.

Start

Ärkasime natuke enne kaheksat. Kuna kogu kraam oli eelneval õhtul ilusti ritta laotud, siis alustasime jooksmist umbes pool tundi pärast ärkamist. Viimased ettevalmistused, sõin kaks peekoni muna pirukat ja jõin natuke kalja.

Ja siis hakkasime jooksma. Kohe esimeste meetritel tekkis kerge ebalus suuna osas. Kas jookseme nagu staadioni või vastupidi. Kuna mu varasem velokogemus oli staadioniringi suunas, siis otsustasime ka seekord nii teha.

Esimesed 36 kilomeetrit

Esimesed 36 kilti läksid lennates. Keskmine tempo oli plaanitust päris paras umbes 6 minutit kilomeeter. Peatusime 23. kilomeetril Soe A&O poes, sest selleeks ajaks oli juba päris soe hakanud. Täiendasin oma veevarusid poole liitri tavalise veega. Lisaks oli poes ka erakordselt jahe olla. Oli tunda, et ilm hakkab päris soojaks minema. Seda, kui soojaks, ei osanud veel karta.

Jätkasime ja 32. kilomeetril ahvatles meid Suislepa A&O kauplus. Seekord otsustasin 0,33l Coca-Cola kasuks. Kuna ma seda päris ära ei jaksanud juua, siis kallasin jäägid poolikusse veepudelisse lisaks.

Olime jõudnud 36. kilomeetrini. Nüüd hakkas juba päris soojaks kiskuma. Kuna mul sel hetkel veel temperatuuriga probleeme polnud, siis läksid meie tempod natuke lahku ja Kaido tuli vaiksema sammuga järgi. See oli mõnevõrra motivatsiooni hävitav. Mõtlesin “Oh, crap! Ma pean nüüd 70 kilti üksi jooksma!”.

Päike ja 30 kraadi

Kell oli keskpäeva ja hakkas kuumaks minema. Lubati vihma ja külma, aga võta näpust. Päike üritas ilmselt aasta varasemas osas puudutud aega tasa teha.

Varjust varju hiilides ja päike lagipähe, tee Rõnguni oli küllaltki piinarikas. Temperatuur aina tõusis. Ligikaudu 39. kilomeetri peal astusin läbi Pikasilla Premium-7 tanklast. Ostsin pool liitrit Borjomi, et sool kehast otsa ei lõpeks. Osa pudelist tühjendasin kohe ja ülejäänu läks poolikute joogipudelite täiteks. Samas oli mul kogu aeg voolikust võtta seljakotis olev kali.

Pro tip: Borjomi ja Coca-Cola on väga hea jook!

Täpselt Pikasilla silla peal sai täis esimene maraton. Ajaks umbes 4 ja pool tundi.

Temperatuur tegi oma tööd ja edasi jooksin umbes 2,5 kilomeetriste lõikudega, mis vaheldusid juhusliku pikkusega käimistega. Proovisin jooksmist varjulistesse lõikudesse sihtida. Mu termoregulatsioon on päris hea, aga 20 kilomeetrit (36-56km) kuni Rõnguni läks üha õudsemaks. Ainuke motivatsioon oli see, et Rõngu Pagari poest saan külma jooki, mille abil taastun pargipingil, kuni tunne tagasi tuleb.

Mingi hetk tuli 50 kilomeetrit, küllaltki emotsioonivabalt, kui ees on ootamas veel 55 kilti. 52,5 kilomeetrit, mille arvasin olema umbes poolel maal, läbisin raskelt, sest temperatuur aina keris üles. Kui sa oled 28-30 kraadises päikeses, siis mõte, et ainult 50 veel väga optimismi ei sisesta.

Rõngu paus

Lõpuks jõudsin Rõnguni. Mõtlesin, et kui Rõngu sildist mööda saan, siis jalutan natuke. Tahtejõud aga arvas, et jalutama peaks juba paar sammu enne Rõngu silti. Rõngu läbimine toimus kilomeetritel 56 ja 57. Ma sel hetkel veel seda ei teadnud, aga trassi valikul olin endale väikese motivatsiooniaugu sisse planeerinud.

Teekond Rõngu sildist poeni on 500 meertit, aga selle lõpp on 70 meetrit kohutavat munakiviteed, mille ladujad tuleks kindlalt munakiviteedeladumisekursustele saata. Aga lõpuks olin ma kohal.

Sisenesin poodi. Kuna aju oli kuumusest ja pingutusest suhteliselt sodi. Siis esimese hooga ei leidnud Borjomi külmikut. Leidsin liitrise sooja kalja ja Vytautase vee, sooja. Kuna soe jook ei olnud sel hetkel mu meeleolule väga turgutav, siis otsustasin kasutada sõber Antsu pro tipi. Võtad soojad õlled paned jäätiste vahele külma, teed poele ringi peale ja siis lähed võtad oma õlled juba sobivama temperatuuriga.

Ma kohe õlle kallale ei läinud. Viskasin kalja ja Vytautase jäätiste sekka. Selleks ajaks olin juba piisavalt kosunud, et leidsin ka Borjomi külmikust üles. Tahkest toidust rabasin kaasa kartulivahvlid tilli ja hapukoorega. Järjekord… 12 minutit ei pruugi ju palju tunduda. Pärast 56 kilomeetrit jooksu oli aga natuke vaevaline seal seista. Lõpuks sain oma mandiga välja ja asusin pikemat pausi pidama.

Lihtsalt istusin seal, jõin Coca-Colat ja mõtlesin, et 50 kilti veel on ikka täiesti ebareaalne. Kuna motivatsioon langes pöördvõrdeliselt temperatuuri tõusuga, siis ma päriselt kahtlesin lõpetamise võimalikkuses.

Kartulivahvlid ei tahtnud kuidagi alla minna. Sõin paar vahvlit ja pani jäägid kotti. Jooki läks aga kõvasti. Esimene mineraalvesi ja koola joodud suundusin poodi oma jäätiste vahele peidetud kalja ja Vytautase järele. Jõin veel külma kalja. Enamuse kallasin oma Kamelbaki. Vytautast natuke peale ja lõpud pudelitesse.

Järgmiseks võtsin ette jalgade vaseliinitamise. Mingit hõõrumist ei olnud, aga vasaku jala väliskülg andis natuke tunda. Parem karta kui kahetseda. Võtsin tossud ja sokid ära, määrisin jalad uuesti paksult vaseliiniga kokku. Kui sokid ja tossud jälle jalas olid, otsustasin lihtsalt leboda, kuni tunne tagasi tuleb.

Hakkasin ka uurima, mis teed ma edasi pean minema. Siis meenus, et natuke pean tagasikäiku tegema. See muidugi motivatsioonile liiga hästi ei mõjunud. Rõngu läbimine tähendab seda, et pead jupi sama teed tagasi jooksma. Samas poleks muidu lõpus ka 2,5 maratoni kokku saanud.

Kogu selle värgi peale kulus ligikaudu 25 minutit.

Küllaltki kõvasti vasardas peas mõte, kuidas ma selle ilmaga veel 50 kilti läbin. Ja siis tuli pilv ja jahedus. See andis lootust. Hetkeks! Pilv ja jahedus läksid oma teed. A no mis seal’s ikka, ajasin end jalule ja hakkasin edasi jooksma.

Jube lihtne oli. Paus ja varjus istumine oli mõnusalt vormi taastanud ja jooks tuli lihtsalt. Kui lähenesin Sangla poole pööravale teele, nägin vastu tulemas jooksjat. Natuke veel ja siis selgus, et see on Kaido, kes oli parajasti teel Rõngu Pagarit külastama. Vahetasime paar sõna ja siis jätkasime oma radu.

Rõngust edasi

Sangla tee algus oli väga mõnus. Puhanud olek, jooks metsa varjus, mõnus vastu tuul tegid olemise juba väga mõnusaks ja varasemalt väga kokku kuivanud motivatsioon paisus jälle normaalsesse mõõtu.

Liiga kauaks seda metsa varju ei jagunud ja pidevalt tiksus peas mõte, et kella neljast pidi vihma tulema. Millal see vihm lõpuks tuleb? Millal! Lubati ju külma ja märga, mul oli isegi kilekas ja tagavara sokid kaasa pakitud.

Umbes 60. kilomeetril sai natuke veganite nalja teha.

Vihm

Selgus, et umbes 64 kilomeetril oli päike täiesti pilve taga ja 66. kilomeetril hakkas padukat tulema. Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb. Miks nii harva? Tühja sellest vanapaganast. Vihm oli mõnus. Tekkis tunne, et ilmselt on võimalik isegi ilma olulise piinata lõpuni jõuda. Tegelikult oli ju lõpuni jäänud ka vaid 40 kilomeetrit. Natuke pärast vihma algust sain teada, et Tomtom teeb Google Mapsiga sarnast street view projekti, sest nende auto sõitis mööda.

Pärast esimest suuremat kallamist oli kogu edasine distants enamasti pilvine. Aegajalt tuli ka mõni vihmasabin. Selline ilm oleks võinud kogu aeg olla. Tõenäoliselt oleks ringi pool tundi kiiremini teinud.

Kui 80. kilomeetrini jätkus jooks väga sujuvalt ja suuremate vaevadeta. 72,3 kilomeetrit oli mu varasem pikim distants. Nüüd tähendas iga samm uut rekordit, aga ega ilma ringi peale tegemata ju koju ei saa.

74 kilomeetrit pärast starti lõppes jõud pulsivöö akul. Seda jagus umbes kaheksaks ja pooleks tunniks. Seega on vaja edaspidiseks parema akuga pulsivööd, aga võib ka pauside ajal akupangast laadida.

70-piirang, aga mul juba 75!

80 kilomeetrist edasi hakkas väsimus tekkima. Jätkasin distantsi läbimist 3-kilomeetriste lõikudena. Teele jäi Sangla A&O kauplus. Pooleliitrine kokakoola ja pooleteiseliitrine Värska originaal olid seekord ostukorvis. Enamus selles manustasin kohe ja ülejäänuuga värskendasin jälle oma pudelites olevaid varusid.

Alumisel pildil olev bussipeatuse putka on väga mõnus koht väikeseks puhkepausiks.

84,4 kilomeetrit, 2x maraton

2 maratoni üksteise otsa jõudis kätte napilt enne Emajõe ületamist. Äge värk, kaks maratoni järjest. Aeg sakkis! Umbes 10 tundi ja natuke oli selleks hetkeks kulunud. Aga ikkagi KAKS maratoni järjest! Nüüd ei ole enam palju jäänud. 21 kilti veel pole nagu midagi. Kui ma talvel tunniseid juppe lindil jooksin, siis mõtlesin, ainult 20 minutit veel. Nüüd oli umbes sama emotsioon 21 kilomeetri osas. Natuke pärast kahe maratoni täitumist jõudsin Emajõe sillale.

85km

Umbes 85. kilomeetril jõudis teatav mentaalne väsimus kohale. Ja teiselt poolt tuli vastu Kaido. Ta oli vahepeal bussiga Valmasse sõitnud natuke puhanud ja tuli mulle autoga vastu. Selleks ajaks oli Kaido päris reibas ja rääkis kogu aeg mingit juttu. Ma ei tea mis juttu. Jõudsime tema autoni, ta sõitis natuke edasi jooksis mulle vastus ja siis jälle koos autoni. Koos on ikka natuke parem joosta, aga… lakkamatu jutuvada oli ootamatult koormav. Kui enne oli null mentaalset pingutust, siis nüüd aju kogu aeg ragistas. Mis ta ütles? Mis sellele vastata? Mis tempo on? Liiga kiireks ei lähe?

Siis ma küsisin, „Kaido, kas selline mitte rääkimise variant oleks võimalik?“ Edasi läksime vaikides, kuni Kaido otsustas poodi moona järgi minna. Ilmselt ta tahtis lihtsalt kellegagi rääkida ja kui ma vedu ei võtnud otsustas poemüüja kasuks.

Kuid nüüd algas selline dünaamiline tasakaalupunkt motivatsiooni ja väsimuse vahel. Ees ootas 100 kilomeetrit! Selle lähenemisega mott kasvas ja samuti ka väsimus. Umbes nagu nõudmise ja pakkumise kõverad majanduses. 99 kilomeetrit! Holy shit I’m going to do it! 99,5…

Üks sada kilomeetrit! 100!!!

Kuna ma jooksen telefoni ja kõrvaklappidega, siis olen seadnud nii, et Endomondo räägib mulle iga 500 meetri tagant, kuidas elukene veereb. See on ikka ÜLIvinge kui Endomondo tädi ütleb oma kiretul häälel, nagu juba 199 korda eelneva 12 tunni jooksul:

One hundred kilometers in eleven hours fifty four minutes and eightteen seconds.

Üks-fucking-sada kilti! See on ikka äge asi. 100km Eesti rekord on küll viis tunidi kiirem, aga ma läksingi pigem läbima, kui rekordit tegema. Maailmarekord 100km jooksus on jaapanlaste käes ajaga 6.13.33. 100 kilomeetri peal oli ka kõndimise paus ja foto-op. Tegin pilti ja postitasin Facebooki, sest muidu ei lähe ju arvesse.

Jäänud oli veel 5,5 kilomeetrit. Mõtlesin, kui palju ma üle jooksma pean, et 2,5 maratoni kokku saada. Lootsin, et see jääb alla ühe kilomeetri.

Viimased kilomeetrid olid küllaltki sündmustevaesed, sest joosta polnud enam palju ja kuna tempo ei olnud ka selline, et pulssi oluliselt mõjutaks, siis seda mõtet, et millal see lõpp ükskord tuleb ei olnud. Tuleb, millal tuleb.

Ring tehtud

No ja siis tuligi! Valma! Küla nimi oli Valma. Lõpuks jõudsin Vanasauna puhkemaja väravani, kust olin 12 ja pool tundi tagasi alustanud. Ümber Võrtsjärve tiiru tegemise ajaks tuli 12 tundi 29 minutit ja 23 sekundit, kilometraaž 105,1. Teatav kergendus oli ka selles, et 105,5 kilomeetrini oli nii vähe. Vahepeal kartsin, et on vaja kilomeeter või kaks peale joosta.

Seega võtsin telefoni välja ja hakkasin viimased meetreid 105,5 saavutamiseks mõõtma. Kui sa oled ühele verstapostile nii lähedal, siis tuleb ära teha. Kaks ja pool maratoni järjest.

Jooksin 200 meetrit edasi, keerasin otsa ringi ja jõudsin lõpuks oma finišisse. Kokku tuli distantsiks 105,53 kilomeetrit ja selle läbimisele kulus 12 tundi 32 minutit ja 24 sekundit.

Sellel trassil on siis tegemist rekordiga 🙂 Kas keegi on ka enne ümber Võrtsjärve jooksnud? See tundub nii ahvatlev tegevus, et kindlasti on, aga ma pole tulemust kuskil näinud. Seda rada pole ka kindlasti keegi jooksnud, sest üks eesmärk oli joosta ümber Võrtsjärve, teine joosta 100 kilomeetrit ja kolmas läbida 2 ja pool maratoni.

WR NR SB PB

Pärast jooksu

Nii pea kui ma seisma jäin, siis enam liikuda ei saanud. Just olin jooksnud ligikaudu 10 km/h ja nüüd ei saanud üht jalga teise ette. Aga üks ring ümber Võrtsjärve sai tehtud, soe saun ootas.

Kui keha üldiselt oli väsinud, siis väga suuri probleeme kuskil ei olnud. Kaks kohta, mis tunda andsid olid säärelihased ja jalalabad. Nendest tulened ka eriti aeglane liikumine. Natuke andsid tunda ka reied, aga see oli suhteliselt minimaalne.

Saun oli mõnusalt soe ja laval käimiste vahele tegin Sandri soovitatud protseduure, vere käima tõmbamiseks. Alguses 15 sekundit kuum vesi ja siis 15 sekundit nii külma kui kraanist tuli. Kolm korda ühele jalale ja kolm korda teisele. Vahepeal jälle sauna ja pärast lava kuuma/külma protseduur. Kokku neli korda kolmeseid kordusi.

Kehakinnituseks läks palju piima ja viinerit. Saunaprotseduuride lõppedes lihtsalt lebo ja kosumine. Mõtlesin, kas võtta ette kahe ja poole tunnine sõit Tallinnasse või mitte. Üllatas see, et mentaalset väsimust väga ei olnudki. Kui ma aastaid tagasi jooksin esimest korda üle 20 kilomeetri, siis magasin pärast seda kolm tundi. Nüüd olid jalad väsinud, kuid pea täiesti klaar.

Vanasuna leidis ka täielikult täidetud puhkemajas võimaluse mulle ööbimiseks, mis oli väga suurepärane teenindus. Mõningase kaalumise järel otsustasin siiski koju sõita.

Jooksule järgnevad päevad

Esimene päev oli pühapäev, käimine oli mõnevõrra puine,aga mingit kohutavat probleemi liikumisega ei tekkinud. Kui lihased liikumisega harjusid, siis ei polekski nagu midagi olnud. Teine päev pärast jooksu. Sääred, jalalabad ja reied veel natuke mäletasid, et mingi pingutus vist oli. Teisipäeval mõtlesin juba jooksma minna, et see takerdus suure töömahu peale ja kell 22 ei viitsinud enam minna. Kolmapäevaks oli peaaegu kõik korras. Jalalabad natukene andsid tunda.

Üks huvitav asi, mis pärast 100 tuhande sammu tegemist natuke aega peas kummitas oli pidev mõtete taustaks olev tok-tok-tok-tok. Täpselt sama taktiga, mis mu jooksusamm. See kestis umbes õhtul pärast jooksu ja järgmise päeva umbes poole pealt kadus ära.

Otsustasin teha 10 kilomeetrise ringi Rakveres, kuhu ma töö asjus olin sattunud. Vastavalt Kaido soovitusele hoidsin tagasi ja tegin rahulikku kulgemist. Jooksin küllaltki aeglase, 6 minutit kilomeeter, tempoga ja keskmine pulss jäi 130 kanti.

Erinevalt varasematest pikkadest jooksudest oli järgmisel kahel päeval tunda natuke psüühilist väsimust. Mõte näis liikuvat natuke aeglasemalt kui tavaliselt. Samas rutiinsetest töödest läbisaamine läks lihtsamalt ja püsisin igavamate tegevuste kallal kauem.

Sellega on jooks ümber Võrtsjärve lõppenud ja jääknähud likvideeritud. Ja hästi napilt võib öelda, et ka ultrajooksjaks saadud:

When you surpass not the 100km but the 100 miles mark, that is over 12 hours, or the 24 hour stage, that’s the point where you show you are a unique human being. Running more than 12 or 24 hours, to my mind, that is the ultra runner. – Yiannis Kouros

Edaspidiseks

Ümber Võrtsjärve jooks võiks kindlasti olla üks sündmus Eesti ultrate kavas. Pikkus on on ultraalgajale sobilik, raskusaste on lihtne. Ja see, et tegemist on järvejooksuga annab kindlasti emotsiooni lisaks. Kõrguste vahe on ka peaaegu olematu.

Mis ametliku organiseerimise keeruliseks teeb on raja pikkus, mis ei võimalda liiga tihedalt abipunkte tekitada. Samas võib selle trassi läbida ainult oma varude najal ja end aegajalt tanklates ja külapoodides kosutades.

Rada on väga lihtne olulisi tõuse ja rasket maastiku ei ole. Kogu tee on tee. Seega võiks kiiremad ultralased seda rada vabalt alla 8 tunni läbida.

Selleks, et rohkem osalejaid oleks ja põnevama ürituse kokku saaks võib teha ka hübriidürituse, mille peale normaalsete jooksjate on ka igasugused alternatiivsed distantsi läbimise meetodid. Need võiks olla

Matk – 5 kilomeetrit tunnis ja pausidega peaks 24 tunniga ringi peale saama. Kui isegi vahepeal pikalt magada saaks 28 tunniga ringi tehtud.

Jalgratta ja jooksja paar – üks jookseb teine sõidab jalgrattaga. Vahetavad nagu tagavad, aga pakikale ei tohi võtta. Sellise kombinatsiooni aeg võiks kiirete jooksjate puhul tulla isegi alla 7 tunni. Kirja läheb paari viimase lõpetaja aeg.

Jalgrattaga – kiiremad sõidavad selle distantsi ilmselt alla 3 tunni. Matkajad võivad aga kokku võttes kiirete jooksjate tempos olla, kui vahepeal ujumas käivad ja pikniku peavad.

Joosta võiks ka muid radu, aga antud trassi eelis on see, et pikkus on üle saja ja kui kuhugi väike aas sisse teha, siis venitab ka kaks ja pool maratoni välja. Kõige kiirem rada võiks olla ca 96 kilomeetrit pikk, aga miks joosta vähe kui saab ka palju.

Edasi!

Sellega on esimene 100km tehtud. Ma arvasin, et teen seda juunis 2018. Kuidagi tihedaks hakkab minema:

• aprill Viini maraton 42,2km
• juuni Laulasmaa ultra 72,3km
• juuli Võsu maraton 42,2km
• august jooks ümber Võrtsjärve 105,5km
• september Tallinna maraton 42,2km

Nüüd üks tüüp sunnib mind veel oktoobris Haanja 100 jooksma.

Fun fact: päeva kõige pingutust nõudvam osa oli selle postituse esimesed 500 sõna kirjutada.

PS Kui lähete Võrtsjärve jooksma peatuge kindlasti Vanasauna puhkemajas.

You can read this article in Englihs here.