Meie treener Kaupo käib ikka mägedes end proovile panemas. Eks ikka tegelikult nautimas mägede õhku. Siinkohal ei saa rääkida suusatamisest, vaid ikka kestvuse arendamisest koos imeliste vaadetega. Kuidas see kõik on seotud jooksmisega, siis pisike Kaupo nägemus sellest. 

 

Alati on võimalikud kaks äärmust: teo kannatlikkuse ja kiirusega kõrgmägesid ronida või igapäevaselt sileda pinna peal kilomeetreid jahvatada.

Põnevam variant on hübriid, veidike ühest ja natuke teisest. 

 

Iga tuhat meetrit üle merepinna on organismile paras katsumus, kui 1000 ja 2000m peal on võimalik veel jooksusamme seada, siis 3000m peal suudavad seda vähesed ja 4000m peal üldjuhul ei joosta.

Korralik aklimatt 4000m jaoks, st et suudad sellel kõrgusel normaalselt jalutada-toimetada-süüa ja magada, võtab raamatu järgi 1 nädala. 

Kõiksugused kommertsekspeditsioonid üldjuhul torpeteerivad algust ja nende graafikute järgi jõuavad päris kõrgele ainult väga tugevad või eelnevalt kõrgustes viibinud isendid.

 

Tagasi tulles alguse juurde…  Kaks ühes variant on  trail. Mina sain esimesed vitsad 2016.aastal kui Kaidoga Horvaatiasse Istra regiooni ultramägijookuga tutvuma läksime. Seal oli võimalik valida 4 erineva pikkuskategooria vahel. Valisime algatuseks kõige pikema ehk 170km üle 7000 tõusumeetriga trassi. Esimesel korral pikka pidu ei olnud – 60-70 kilomeetriks olid koivad päris kanged ning jooks kujunes rohkem vegeteerimiseks kui tõeliseks andmiseks.

 

Nüüd,kaks aastat hiljem,püüan olla targem. On julgust võtta jälle ette 100 miili jooks Leadvilles (Colorados). Seekord kõrgemal kui varem, rada kulgeb 2500-4100m üle merepiiri.

Andid olid eelseisvaks pingutuseks hea testimispolügoon.