Mulle meeldib numbritega mängida ja kohat võib tänu sellele päris huvitavaid asju teada saada. Ma olen viimase paari aastaga jõudnud järeldusele, et marataoni esimene pool tuleb joosta aeglasemalt kui teine, siis on sul suurem võimalus saada tulemus, mida sihtinud oled.

Olen seda ise kahel korral proovinud ja enda jaoks suurepäraseid tulemusi saavutanud. Samas, kui elimesel maratonil proovisin kogenematusest esimest ringi kiire tempoga läbida, kukkusin pärast 30km täiesti ära ja minu liikumine meenutas pealtnägijate sõnule stseeni zombide rünnakust.

Iga üks võib arvata, mida tahab, aga võtsin ette numbrid, et asjas paremini aimu saada. Aluseks võtsin 2013 aasta Tallinna maratoni tulemused. Laotasin andmed graafikule selliselt, et x-teljel on maratoni lõpuaeg ja y-teljel väärtus poolmaratoni aeg jagatud lõppajaga. See tähendab, et kui sa jooksid esimese poole aeglasemalt kui teise on väärtuse suurem kui 0,5 (graafikul ülevalpool punast joont). Kui jooksid esimese ringi kiiremini kui teise on sinu tulemus y-teljel väiksem kui 0,5 ja graafikul allpool punast joont.

Võib kindlalt väita, et kui statistik näeb nii selgelt joonistuvat mustrit siis saab ta… aga see selleks. Esimese asjana on graafikult näha, et neid, kes jooksevad esimese poole aeglasemalt kui teise, on suhteliselt vähe. Täpsemalt 168 jooksjat (9,71%) kelle sekka kuuluvad kolm esimest lõpetajat.

Graafiku kõige silmatorkavam muster on aga “triibud”, mis mis algavad ülevaltpoolt 0,5-joont ja jooksevad diagonaalis alla paremale.

Triipude peamiseks põhjuseks on ajad, mida jooksjad üritavad saavutada. 3:00, 3:15, 3:30 ja nii edasi. Triipudele kaasaaitavaks teguriks on tempomeistrid, kelle ülesandeks on hoida oma gruppi kogu jooksu ajal samas tempos, mis vastab punasele 0,5-joonele 21,1km peal.

Peamine leid sellelt graafikult pole kül teab mis hiigel saladus, aga ma ütlen selle ikka välja:

Jookse esimene pool maratoni aeglasemalt kui teine!

Kui sa oled korralikult ettevalmistatud, siis peab sul esime maratoni poolt olema kogu aeg tunne, et paneks tempot juurde. Ära pane! Vaata, kuidas on tunne 25 ja 30 kilomeetri peal, ja arvesta sellega tempo määramisel.

Konkreetselt Tallinna rajast rääkides on Kaarli kiriku juures 3-kilomeetrine lõks. Väsimust veel ei ole. Tee on pikalt allamäge. Rahvas hõiskab. Motivatsion läheb piirajasse. Tempo tõuseb 5, 10, 15 sekundit. Peast käib läbi mõte, et seekord panen 5 minutit parema aja kui plaanisin. Ei, mis 5 ikka 10 minti parema aja. Meriväljale jõudes saad aru, et optimism oli enneaegne.

Teades oma vormi ja planeerides sellele vastava tempo on pea kogu distantsi vältel hea tunne. Võid kaaslastega vestelda ja Facebooki pilte postitada.

Tasub märkida, et esialgse kiirustamise tagajärjed on veel paremini nähtavad 10 kilomeetri graafikul. Siin on selleks maagiliseks jooneks 10/42,195 ehk 0,237.

Ja lõpuks 30 kilomeetri peal on pilt natukene hägusemaks muutunud, ikka jooksevad enamus jookjatest kiiremini kui tempo, mis neil ka kogu maratoni tempoks kujuneb. Sellel graafikul on verstapostiks 0,71-joon. Kui 10 kilomeetri peal oli neid, kell ome lõpu tempost aeglasemalt jooksid 17,28%, siis 30 km peal oli nende arv kahanenud 7,98 protsendini.

Kokkuvõteks võib öelda, et andmed näivad toetavat tempot, mis on natukene kiirenev distantsi vältel ja jooksja peab arvestama, et maratoni alguses üle ei pinguta. Kohati on päris üllatav vaadat, kui paljudest võistlejatest sa maratoni teisel poolel mööda jooksed.

Alla 3 tunni jooksjate puhul on andmed hõredad ja midagi kindlat väita ei saa. Enamus neist jookseb esimese maratoni poole kiiremini kui teise, aga kogu ülejäänud andmetele toetudes võib oletada, et ka nemad saavad oma aega parandada, parema tempovaliku ja vormi hindamisega.

Panen siia huviliste vaatamiseks ka Tallinna maratoni tulemuste jaotuse 5-minutiliste gruppide kaupa. X-teljel on aeg tundides ja aja juures olev tulp näitab, kui paljud lõpetasid 5-minutilises slotis enne seda aega. Näiteks tulp 4:00 juures kannab väärtust 110 ja see tähendab, et vahemikus 3:55:00-3:59:59 lõpetas 110 jooksjat.