Head Uut Aastat!  Nagu naksti on aasta vahetunud ja tagasi vaadates tõusevad suunurgad üles. Lahe ja tegus aasta oli.
Kui juttu kirjutama hakkasin, siis peatusin hetkeks ja lasin eredamad momendid silme eest läbi.

Kaupo Tiislär , meie treener, on nüüd kätt harjutanud natuke üle aasta ja mõnusasti end sisse elatanud ja treeneri nimetuse väärikalt välja teeninud. Kes tema käe all aastakese treenisid, need ka oma eesmärgid täitsid.

Lisaks dirigeeris ta veel kaks korda nädalas toimuvaid “üritusi”, mis treeningute nime peaksid kandma. Tegelikult on ju see lahe ajaveetmine. Kui tuled halva tujuga kohale, on mõne aja pärast tuju laes. Seltskond on kasvanud ja tõeliselt toredaid inimesid tuleb aina juurde. Ilmselgelt on meid ühendavaks elemendiks jooksmine, no ja ka ÜKE  ja jooksuharjutused ja kõik see muu. Kuid kogu see melu, mis meil treeningutel juures käib, teeb nendest trennidest just FB Jooksmine trennid. Nagu ma ka kord juba ühel üritusel mainisin – mitte keegi ei tee seltskonda ja üritusi paremaks kui seltskond ise. No ja ongi nii hea seltskond.

Hea meel on ka tugevate õlgade üle, kellele toetuda lisaks Kaupole –  Kaido ja Romka. Kiired otsused ja veelgi kiiremad teod on nende kaasabil tagatud.

See kõik on alles sissejuhatus. Aasta sai ses mõttes pisut teine kohe algusest, sest sel aastal oli au ja võimalus osaleda Marathon100 projektis “Eesmärgiks SEB Tallinna marathon”. Peale sõela läbimist saime juurde kaks täitsa uut treeningkaaslast – Gerly ja Rauno ning ühe tuttavama – Annika. Kaupo hoidis neil silma peal ja tegi ka treeningplaanid. Kõik läks täpselt plaani järgi. Kõik jäid terveks ja eesmärgid said täidetud. /Pildil Ilja Nikolajev, Jooksupartneri treener Einar Kaigas ja FB Jooksmine treener Kaupo Tiislär. Foto: Heiki Rebane/

Jaanuaris tegime ka koheselt teoks kauaoodatud seminari “Jooksja lihased ja nende eest hoolitsemine”. Seminar sai teoks koostöös Arigato, Fysioparki ja Priit Ailtiga. Infot oli piisavalt ja juttu jätkus hiliste tundideni välja.

Veebruaris sai vüetud ette suht mahukalt  “Jooksutehnika filmimine ja analüüs”. Osalejaid sai lõpuks nii palju, et pidime tegema mitu gruppi. Hilisem analüüs Kaido, Kaupo ja Romani poolt andis mõnusalt tagasi. Ole mees ja ainult jälgi näpunäiteid ja elu läheb ainult paremaks.

Märtsis oli meil meeldiv võimalus käia kambaga Tartus alustuseks tervisekontrollis, kuid väärtust lisas väljasõidule professor Nurmekivi loeng. Uskumatu teadmiste pagas koostöös praktikaga. Kel julgust oli küsida, sai ka mõnusasti vastuseid. Kokkuvõte loengust sai ka kenasti üles tähendatud. Igal juhul, meeldejääv väljasõit.

Esimene Otepää Jooksutuur osutus meie – FB Jooksmine jaoks ägedaks kolmepäevaseks treeninglaagriks. Just nii nagu vanasti – korralik komandandiga maja, kolm korralikku treeningut ja õhtused chillimised. Üritus ise oli korraldatud vaid kõrgema lennuga kiidusõnu väärides.  Meenutus siin. Ja kindlasti koht, kuhu järgmine aasta minna. Muide – registreerimine on juba alanud. Ja kohtade arv on piiratud.

Juunis nagu ikka, sai aega veedetud Nelijärvel spordilaagris. Sedapuhku oli meil külalistreeneriteks tõeline raskekahurvägi: prof. Nurmekivi, Jane Salumäe, Roman Fosti. Mega kaks päeva sai veedetud looduses. Ilm näitas oma tõelist “Eesti suve”, aga nagu see paduvihm meid oleks seganud. Mitte karvavõrdki. Minu jaoks tundub seegi olevat pea et tradistsioon, et esimene suve ujumine saab tehtud Nelijärves.

Augustis tegime miniformaadi jooksmatkast – sedapuhku Tabasalu kandis. Ilmaga vedas, seltskond oli samuti mõnus – kõik läks täie ette.

Kui SEB maratonini oli jäänud veel mõni nädal, toimus seminar  “Toitumine ja lihaste hooldus enne ja pärast maratoni”

Esinejateks Priit Ailt, Roman Fosti ja Kaido Vetevoog. Manitsussõnad läksid teele kõigile, kel ees maraton. Peamine sõnum, mis südamele pandi, oli see, et harrastaja ei ole tippsportlane ja nii tuleb ka käituda. Seminar sai korraldatud just sellepärast, et ikka ja jälle kuuleb, et keegi hakkab hulluma küll treeningute küll söömisega – kaotades reaalsustaju. Meie, harrastajad, jookseme ju selleks, et oleks mõnus, mitte selleks, et see on elu!

Ja siis oligi käes maraton. Paljudele päev, mille nimel oldi pingutatud aasta algusest saadik. Võrratud elamused rajal, toredad inimesed raja ääres ja rahulolu enesega peale rajalt tulekut – ükskõik, kas see oli 10 km, poolmaraton või täispikk maraton. See oli seda väärt ettevalmistus.

Kuigi peale maratoni tekib väikest viisi tühjusetunne, ei ole siiski sellega aasta läbi.

Novembris korraldasime teistkordselt jooks-matka Viimsis. Sedapuhku oli meid kokku juba üle kuuekümne. Ma ei väsi tänamast Annikat, Terjet ja Vikit, kes võimaldasid ka mul rajale pääseda. Suur-suur tänu. Muljed rajalt olid ülihead. Rada oli see aasta vaid paremaks läinud ja kogutud tulu üle, mis maratoonarite toetuseks sai kokku, väga hea meel.

Ja siis jõudis kätte detsember. Tõmbasime meiegi oma hooajale pisut pidulikumal moel joone alla. Ja võtsime kokku hea ja parema, mis aasta jooksul oli korda saadetud.

Lühidalt – lahe aasta, mõnusad kaaslased. Suur tänu, et te kõik olemas olete.

Sel aastal jätkame kindlalt samal kursil – ehk regulaarsed treeningud vähemalt 2 korda nädalas, pikemad jooks-matkad, laagrid, seminarid ja võistlused.

Kindel on see, et 2015 aasta tuleb veelgi parem – nii, et tuult meile kõigile tiibadesse. Ikka targalt treenides jõuame eesmärkideni.