14. veebruaril toimus Eesti Spordimuuseumis Kristo Reinsalu ja Andrus Nilgi koostatud raamatu “Eesti jooksjate lood” avaesitlus.

Jooksuprofessor Ants Nurmekivi tõi oma kõnes esile, et tänapäeval on liikumisharjumused teistsugused kui paljude raamatukangelaste sportlasaegadel. „Mitte ainult keha pole vaja kasvatada, vaid oluline on ka liikumiskultuur, liigutuste täpsus ning koordinatsioon,“ rõhutas Nurmekivi. Pikemalt võib lugeda tema räägitust siit.

Harry Lembergi poolt jooksuõpikuks tituleeritud teose lõpus on peatükk „Jooksuprofessori pilk“, kus Nurmekivi analüüsib meie võhmamehi ja- naisi. Teeme valikulise väljavõtte jooksjate iseloomustustest, kes on väisanud FB Jooksmine üritusi.

Pavel Loskutov: Paveli edu aluseks oli mitmekülgse ja tugeva üldkehalise ning tehnilise baasi saamine
noorteklassis. Maratonijooksu tulemuste oluline tõus toimus siis, kui tavalistele intervalltreeningutele lisandusid tempokrossid ja eelkõige pikk kross kuni 35 km, „mis ärritas organismi hästi.“ Väga tähenduslik on tema
väide, et jooksumahu kasvades läksid kõik tulemused paremaks. Muidugi pidas ta seejuures silmas kvaliteetset
jooksumahtu. Siin toetus ta erinevate energiatootmise reźiimide kvalitatiivsele eristamisele nii kui pulsisageduste
kui laktaaditestide alusel.

Roman Fosti: Roman on meie kõigi aegade mitmekülgsemaid jooksumehi. Ta on maratonijooksu tipptulemuse
näol saavutanud praeguseks hea aeroobse vastupidavuse taseme. Edasiminekuks oleks vaja parandada 3000 meetri kuni 10 000 meetri distantsidel võimekust, mis tagaks tipptasemel võistlemiseks piisava kiiruse varu. Samuti võiks kasu olla mõõdukas mahus ja pidevalt sooritatavatest hüplemisharjutustest, mis aitavad parandada lihaselastsust ja kiiret pöiakontakti aega. On ootuspärane, et sel moel paraneb jooksusammu ökonoomsus ja kergus ning tehniline meisterlikkus.

Jane Salumäe: Rasketes oludes üleskasvamine oli teinud Jane tugevaks ja ta ei andnud alla tühiste asjade pärast. Pärast kaheksat aastat tipptulemustele orienteeritud ujumistreeningut jõudis ta alles 23-aastasena enda tõelise kutsumuse, maratonijooksu juurde. Kahtlemata lõid pingelised ujumistreeningud väga hea aeroobse vastupidavuse baasi, karastasid tahtejõudu ja stressitaluvust. Samas on aga ujumistreeningu toime lihassüsteemile väga erinev jõutreeningute omast. Võhma oli küll „nagu põllutööhobusel“, kuid puudu jäi traavlile iseloomulikust jalalihaste elastsusest ja selle tagajast – pöiast. Seda imekspandavam on tema ja treener Uno Källe töö selle nõrga lüli tugevdamisel ja jõudmisel maailmaklassi tulemustele maratonijooksus.

Ants Nurmekivist Arthur Lydiard: Legendaarne Uus-Meremaa treener Lydiard ütles tema jooksustiili kommenteerides: „Kuule, sinu õige ala on maraton.” Eks kogenud treeneri silm nägi, milleks mul oli potentsiaali. Vestlustest temaga jätsin meelde, et ka aeroobset jooksu tuleb teha optimaalse kiirusega, mitte lihtsalt kilometraaži koguda. Aeglaselt jooksin vähe, ainult siis, kui olin väga väsinud ja võimed vajasid taastamist,“ räägib oma loos Nurmekivi.

Jooksuprofessor soovitab Lydiardi meetodi paremaks mõistmiseks lugeda Kevin Livingstone’i raamatut „Healthy Intelligent Training”. „Lühikeste kiirenduste jooksmine on Lydiardi treeninguvahendite hulgas aasta ringi. Teine oluline moment on, et iga järgnev ettevalmistusetapp kasvab välja eelmisest, see tagab sujuva ülemineku aeroobse põhja loomiselt mäetreeninguetapile ja sealt edasi võistluseelsele etapile. Nii tagatakse efektiivne treenituse ülekanne.”

Kokkuvõttes: Parimatest parimad teevad midagi teisiti ja nad teavad edu saladust. Selleks tasub järele uurida, mida on teinud meie jooksuässad, et saada sportlasehakatisest rekorditepüstitajaks. „Isegi paari peatüki lugemise järel saate aru, kuivõrd nüansirohke ja peent tunnetust nõudev on see pealtnäha lihtne ja vähenõudlik ala, jooksmine, kui tahate sellest täit mõnu tunda. Ja ka oma tulemusi parandada.“ (Maratonteos suurtest kannatajatest, Postimees, 21. veebruar 2015).