Vähem kui 36 tundi on jäänud minu esimese maratoni stardini. Suvejagu treeninguid on selja taga. Enesekiituseks võin öelda, et olen käitunud nagu 5-line kooliõpilane. Tehtud on täpselt nii nagu ette kirjutatud. Isegi ÜKEst pole viilinud.
Kuid enne starti minekut mõtlesin, et jagan oma kogemusi „õppetundidest“ pikemate treeningute ja kontrolljooksude läbimisel.

Juunis oli Ööjooks. Minu distantsiks oli loomulikult poolmaraton. Konkreetselt enne seda võistlust olin ma oma treeningplaani raames pikka maad jooksnud kolm korda. Pikaks maaks loen ma siis alates 18 kilomeetrist.

Esimene 18 kilomeetrit oli mul puhas vedamine. Temperatuur õues oli 15 kraadi, sisuliselt tuulevaikne ning juurde veel mõnus vihm. Ideaalsed olud jooksmiseks. Riho oli ette andnud kilomeetri ajaks 6 min/km ja seda oli kohati ikka väga raske hoida. Ikka avastasin ma end 5:40 peal. Igal juhul ei tea, kas tegemist oli psühholoogilise ettevalmistusega või ideaalsete oludega, tundus see maa sõna otses mõttes lust ja lillepidu.
Venitused otsa ja järgmisel päeval oli tunne nagu polekski midagi eelmisel päeval teinud.

Mõne nädala pärast oli esimene 21 km. Minu jaoks mõnus mereäärne jooks Viimsi poolsaare tippu ja tagasi. Ilusad vaated, sportlikud inimesed ratastel, rulluiskudel, purjelaudadel kogu aeg silmapiiril. Temperatuur oli 18-20 kraadi ringis. Viimsi poolsaare tippu jooksmine oli mõnus. Tagasi aga nii tore enam ei olnudki. Vastutuul kohati kuni 14 m/s. Vastutuul tõstis pulsi kohati 152 löögile minutis, vaatamata sellele, et kilomeetri aeg oli 6:10/km.

Treeningu lõppedes, olin laip. Vähemalt 5-ks minutiks. Samas – läbisin maa 2:04-ga, mis võrreldes eelmise aasta augustikuise poolmaratoniga RoccalMares oli 5 minutit parem!!!1 Loomulikult oli eelmise aasta augusti tingimused õudusunenägu nii temperatuurilt kui ka õhuniiskuselt. Aga ikkagi – täitsa mõnus teadmine tekkis. Enam ei tundunud 1:51 Ööjooksu ajaks pea et võimatu missioon.

Ööjooks – nädal aega eelnevat kuumust. Kord 30 kraadises kuumuses testtempo jooksu (ehk siis samas tempos nagu oli plaan Ööjooksu läbida) ja pummm … ainuke mõte, mis vasardama peakoljusse käi, oli see, et annan endast parima. Ja sellest PEAB saama minu isiklik rekord. Neljapäevasel päeval oli veel kliendiüritus ja mis seal salata, lisaks pastale sai ka mitu head klaasi head veini joodud. Kell 4 päeval värskendav ujumine ja siis veinile kriips peale. Kell 00:30 olin kenasti kodus, kella 1 ajal magamas.

Hommikul aga jälle varakult tööle. Lõuna ajal oli peas ainuke mõte, et peaks enne sõitu vähemalt 1 tund magada saama. Muidu kujuneb jooksmine fiaskoks. Mida teha ei saanud – oli magamine. Riided selga, laps autosse ja minek. Sooja teha ka eriti ei jõudnud. Lohutasin end teadmisega, et nagunii on esimesed kaks kilomeetrit võitlemine rahvamassis.

Esimesed kilomeetrid kulusid aga kilomeetri aegadega 5:13 – 5:15. Viiendal kilomeetril hakkas vaikselt mõjuma niiskus, vähene magamine ning eelmisel päeval siiski ka suht mõõdukates kogustes tarbitud vein. Aga kuna 4-ndik oli läbi, panin hambad risti ja jooksin edasi. 10-ndal kilomeetril tuli kusagilt lisajõud, mõned tuttavad ja meeldiv uus taktika – 40 meetrit eespool jooksja kinni püüda. See aitas. Kilomeetri aja sain jälle 5:30 piiridesse.

Aus olles, siis alates teisest joogipuntist oli ka jookidel uus süsteem – üks tops joomiseks, kaks topsi pähe. See andis jõudu. Pritsimehed oma voolikuga peale ma-ei-tea mitmendat kilomeetrit tundusid selle raja hightlight. Seda ütlesid ka kaks meest, kellega ma “dushi all koos olin“. Viimased kaks kilomeetrit tundusid juba peaaegu nagu kodus ja viimased 200 meetrit nagu kogu eelmine distans kokku. Finishijoone ületasin 1:58-ga – minu elu parim poolmaratoni aeg. Aga 1:51 jäi kättesaamatuks.

Õppetunnid said korralikud (mis ei ole muidugi mingiks uudiseks):
– Kui tead, et võistlus on tulemas, siis kõige tähtsam on VÄLJA PUHATA! Korralik ööuni on valuuta poolmaratoni (ja ka maratoni) rajal.
– Kui enam ei jaksa, siis võta endale reaalne eesmärk.
– Joo rajal piisavalt ja vee pähe kallamine kuuma ilmaga annab ma-ei-tea kust kohast jõudu juurde (see on muidugi individuaalne)
– Jälgi pulssi – see on parim indikaator.
– Stabiilne tempo on pikamaajooksu alus – minu esimesed liiga kiired kilomeetrid röövisid ka ilmselt mõned kümned sekundid järgmistelt kilomeetritelt.

Mõtlesin, et pole hullu, Keila poolmaratonil saan, mida tahan ja alustasin järgmist ettevalmistavat perioodi. Laste laulupeo hommikul võtsin ette 27 kilomeetrit. Kell 9 oli temperatuur juba 27 kraadi. Palusin ka „abiväel“ joogiga vastu sõita. 12ndast kilomeetrist ootasin printsi rattal. 16-ndal kilomeetril kustutasid lootused. Viimsi Lihapood turgutas mu veega külmal põrandal üles.

Tubli harrastussportlasena jätkasin eesmärgi täitmist ja viimased kilomeetrid möödusid juba 29 kraadis ja totaalses veepuuduses täiesti mõtetu kilomeetri ajaga ning pulsiga, mida ei julgenud vaadatagi. Koju jõudsin sõna otses mõttes vahus olles. Viisakalt väljendudes – suhteliselt frostreerunud.

Õppetunnid, mis valusalt selgeks said:
– Kõrge temperatuuri ja õhuniiskusega on vesi kohustuslik!
– Vii veepudelid rajale ette või võta jook kaasa. (Äärmisel juhul võta raha kaasa, et osta.)
– Ja veel üks lisamärkus, mille ma treener Riholt sain, sellise vedelikupuuduse juures tuleb treening LIHTSALT POOLELI jätta.

Peale seda tundusid 17-20 kilomeetrised otsad juba täiesti tavalistena. Kuigi nädal Türgis + 35 – +42 kraadises kuumuses oli ränk.

Keila poolmaraton. Eelnev õppetund oli veel suht kenasti meeles – see väljapuhkamise osa ja veini mittetarbimine. Väljapuhkamine päris hästi välja ei tulnud, aga enam-vähem. Terve öö sadas mõnusat vihma (vähemalt krõbina järgi). Hommikul õue vaadates sai selgeks, et mõnus vihm oli Tallinnas uputuse korraldanud. Egas midagi – läbi uputuse Keila poole teele.

Esimene 10 kilomeetrit oli lust ja lillepidu. Tagasipöördumisel kaotasin ma oma tahtejõu. Täiesti lootusetult. KÕIK oli halb! Kilomeetri aeg kukkus 5:35-5:40 peale. Kui kaasas poleks olnud väga head vedajat ja turgutajat, siis poleks ma isegi sellises tempos jooksnud oma 13 – 18 kilomeetrit läbinud. Karm… Peale seda leidsin jälle kusagilt oma tahtejõud üles ja lõpp läks tagasi 5:20 tempos. Ajaks sain 1:55 ja istusin „suu kriips peas“ ja olin kogu maailma peale tige…päris mitu tundi.

Õppetund:
– hoia tempot, ei ole vaja alguses kohe minema kihutada (vana uudis minu puhul). Esimene kilomeeter oli alla 5 minuti!!!

Tusasus ja pettumus on minu puhul õnneks kiiresti mööduvad nähtused . Peale seda olid veel mõned 20 ja-natuke-peale otsad, mis tundusid treeninguga täitsa normaalsed ja mitte kuidagi rasked või keerulised. Lihtsalt igav oli üksinda joosta. 21.augustil tuli kätte 32 kilomeetri päev ja seda oli nõus koos minuga jooksma ka mees. Vahepeal oli mul tõsiseid probleeme taastumisega ja seetõttu suhtlesin SISi maaletoojaga (kes toidavad ja joodavad pühapäeval maratoni ja poolmaratoni trassi läbijaid) ning sain katsetamiseks energia geele ning taastavat joogipulbrit. 1 geel tuli rajale kaasa ning lisaks ka mõni liiter vett.

Algus tundus raske. Korralik vedeliku tarbimine ning 20-ndal kilomeetril manustatud geel panid mind 25-ndast kilomeetrist autopiloodile. Kõik toimis ja mõtted, mis 27-ndal kilomeetril peas liikusid, olid lausa üllatavad. Vaid 5 km veel ja ongi kõik ja päris maratoni lõpuni oleks vaid 15 kilomeetrit. Viimane kilomeeter on koju puhas tõus. Ka see ei morjendanud mind. Päris maratonil oleks olnud veel AINULT 10 kilomeetrit. Julgus ja tahe tulid tagasi (olgem ausad, need olid vahepeal „puhkusele“ ilmselt läinud) ja kohe peale taastav jook ja nagu polekski midagi olnud.

Kokkuvõtteks, kallid FB Jooksmine sõbrad ning pool- või täispikka maratoni läbijad, tahan öelda:
– Eelmine päev sööge ja jooge korralikult. Linnas korraldab Tartu FB Jooksmise grupp pastapeo! Võtke kampa!
– Magage korralikult välja ja tõuske piisavalt vara
– Sööge korralik hommikusöök 3 tundi enne starti (vähem valku, rohkem süsivesikuid) ja jooge piisavalt, kuid mitte üle.
– Vaadake, mis ilm on ja riietuge vastavalt. Kohati võib vale riietus rikkuda kogu jooksu.
– Võtke rahulik ENDA tempo ja püsige selles
– Jooge ja sööge rajal korralikult (sõltuvalt ditantsist).
– SISi geele tarbige julgelt, need täiendavad jõuvarusid.
– Nautige jooksu ja seltskonda! Seltsis on ikka segasem!

Vaatame, kas minusugune tavaline inimene, kes alustas ettevalmistust alla „0“ nivoost, elab täiesti tavalise pere-ja tööinimese elu, saab oma maratoni eesmärkidega hakkama või mitte. Kui rajal kohtume, siis kindlasti lobiseme!

Hinges absoluutselt iga FB Jooksjale kaasa elamas absoluutselt igal distantsil!

Jana