Polnudki nii kole nagu ma arvasin. Kui laupäeval olin suhteliselt elevil (loe närvis), siis paraku järgnes elevuse päevale öö haige lapse kõrval. Ehk planeeritud pikk uni ja täiesti väljapuhatud olek jäid ainult unistuseks. Ilmselt nüristas see pisut meeli. Stardis ootas juba palju tuttavaid, kellega sai maast ja ilmast räägitud. Ka see rahustas. Kuulates nii mõnegi käest kuidas on täitsa OK joosta ka 4:30, käis ka endal selline mõte korraks peast läbi, aga see mõte sai kiirelt tõrjutud ja 4:00 peale tagasi suunatud.

Muusika mängima, kell valmis ja stardipaugu ajaks olin vana rahu ise. Pulss oli 110-lt kukkunud kenasti 69-le ja valmisolek järgmiseks 4-ks tunniks oli olemas. Ainuke, keda ei näinud, oli 4:00 tempomeister. Kõik teised olid olemas. Aga ka see ei läinud enam korda. Saan ise ka hakkama.

Algus oli paljutõotav. Nagu kellavärk – kilomeetri aeg 5:40 piirimail. Tempomeistrit ei olnud ikka kusagil näha… Riho (treener) sõitis mulle ca 4-ndal kilomeetril kõrvale ja manitses liigse kiirustamise pärast, aga minu kell näitas stabiilsust. 6-ndal kilomeetril jõudis 4 tunni seltskond järgi, siis läks kiirendamiseks. Keskmine kilomeetri aeg oli 5:15 – 5:20. Aga enesetunne hea, meel rõõmus ja seltskond mõnus. Riholt raja kõrvalt tulid teated, palju meie seltskond ajast ees on. 1:45 ajast eest; 2:15 ajast ees. Naersime, et küll teisel ringil teeme tasa.

Esimese ringi vanalinna viimased tõusudki tundusid lust ja lillepidu. Lausa selline lillepidu, et jooksin grupil eest ära. Esimene ring pidulikult lõpetatud, ajast ees. Igas joogi- ja toitlustuspunktis ka korralikult joodud ja üks kaasavõetud SISi geel manustatud 19-ndal kilomeetril. Tunne oli MEGA!

Ergutavad hüüded alates Kaarli kirikust kuni Kadrioruni lisasid veelgi adrenaliini ja 23-s kilomeeter möödus tempos 5:09. Ja see oli lollus, aga ilmselgelt kuulub sellist tüüpi lollus mul nn „leivanumbrite hulka“. Alates Russalka teeninduspunktist hakkas tempo langema. Alguses 5:44, 30-ndaks kilomeetriks oli juba 6:05.

SISi geele manustasin, jõin korralikult, jõudu oli, aga jalad ei liikunud. Peas tiksusid matemaatilised arvestused, palju pean tempot tõstma, selleks, et 4:00 piiridesse jõuda. 4:00 tempogrupp oli tagasipöördel minust ette jõudnud juba 300-400 meetrit ja see tundus ületamatu… Nutuklimp tuli korraks kurku, aga siis meenus endale kunagi loetud moraaliloeng sellest, et tuleb eesmärki korrigeerida, aga siiski mitte alla oma võimete. Uueks eesmärgiks sai (lubage nüüd naerda): Kui 4:15 mind kätte saab, siis viskan tossud nurka ja ei tegele MITTE KUNAGI ENAM JOOKSMISEGA.

34 kilomeetril olid jalad juba nii piimhapet täis, et iga äärekivi tundus Mount Everestina. Ootasin nn kurikuulsat surnud punkti. Poolmaratoni tegijad panid minust mööda nagu postist. Aga meeleolu hakkas siiski paranema kui aru sain, et selja taga on mul tuules kaks meest ja juba tükk aega olnud. Ikka uhke vedaja tunne. Riho julgustus, et hoia tempot ja saad ikkagi normaalse aja, andis jõudu. 35-ndal kilomeetril sõin ära viimase SISi jõuduandva geeli, 37-ndal kilomeetril oli tunne, et kohe on lõpp ja viimased kolm kilomeetrit oli tunne, et kõik lõppeb nagu liiga kiiresti. Viimased 400 meetrit aga lausa lendasin. Surnud punkt läks ka minust ilmselt mööda ja maandus kellegi teise juures. Ma ei saa siiani aru, kust mulle selline jõud tuli. 4:05:45 oli tablool. Neto aeg 4:05:19 ja keskmine kilomeeter 5:49.5

Lõpetades oli tunne lihtsalt mega… Kuigi eesmärki ei täitnud ja Riho ütles otse, et näen liiga värske välja. Jõudu oli veel tagataskust võtta, aga mis seal salata…jalad…hmmm…olid kellegi teise omad või õigemini – neid nagu polnudki…

Võtsin veel SISist taastava joogi, lobisesin imearmsate FB Jooksmise inimeste ja sõpradega. Ja olin enda üle uhke! Kuigi, eks siiani on küsimus endale vastamata – kas ma oleksin leidnud viimasel 18 kilomeetril piisavalt (tahte)jõudu, et joosta 6 minutit kiiremini? Häirib ikkagi…

Millise kogemuse võrra rikkamaks sain?
– stabiilne tempo on kõige alus. Kasvõi hammastega, aga end tuleb alguses pigem tagasi hoida. Jõudu tuleb kasutada raja teisel poolel. Ja kui seda seal jätkub, siis tempot tõsta.
– Toitumisest ja joomisest. Juua tuleb kõikides teeninduspunktides. Minu puhul sai selgeks, et tark on toituma hakata alates 15-ndast kilomeetrist. Enne tuleb selgeks teha, kas tarbid energiageele või siis oled naturaalse toidu peal. Mina segamini neid tarbida ei saanud!
– Uni viimasel ööl on väga vajalik. Loomulikult teeb elu ettekirjutusi ja minu sitaustiooni muuta ei oleks saanud. Aga kui poleks lapse haigestumist olnud, siis oleks pidanud siiski 10 tundi magama.

Aga tosse nurka ei visanud. Eile käisin 2 kilomeetrit sörkimas. See oli lõbus. Valmistasin end psühholoogiliselt ette tunde. Esimesed 200 meetrit oli väga valus. Keskmine kiirus oli joostes!!!!! 9:30/km, edasi käks juba lõbusamaks. Teine kilomeeter sai sörgitud juba alla 7 minuti. Täna on kõndimine juba palju lõbusam, kuigi istumine ja püsti tõusmine on pisut vaevaline.

Aga tean, et pole üksi. Üks eesmärk sai täidetud. Mul on maraton joostud. Suur tänu Rihole (Tallinna treener), kes mind kantseldas, moraali luges ja mulle treeningplaani tegi. Ja Teile ka, tuge andsite Te mulle kõik! Ega sõit seisma jää. Järgmine aasta peaks 3:50 ära tulema. Kuigi optimistlikud sõbrad ennustavad 3:45. Kogu oma saavutamisetahtes olen ma ikkagi ainult tavaline inimene. Ja jooksmine on hobi, mitte põhitöö. Aga siinkohal saan küll uhkelt öelda, et kui tahta, siis saab kõigega hakkama!

Teeme hoolega trenni, kui vajate nõu või treeningplaani, siis saab seda küsida Tallinnas Riho Mentilt või Tartus Viljar Vallimäelt. Koos teeme asja teadlikumalt ja üksteisele nõu ja jõuga abiks olles saame ilmselgelt jooksuharrastust vigastustevabamalt ning targemalt teha.

Tulen varsti jälle trennidesse külla. Ja kui küsimusi on, siis julgelt küsige. Olen Teie jaoks alati olemas! Ajame asja edasi! Võstlusi on ka veel tulemas. Hooaeg pole veel läbi!