Koht: Golden Club Viimsi
Aeg: 5.05.2019 algusega kell 11.00
Kes: Priit ja Timo + FB Jooksmine tiim
Tulemus: Tehtud ja medalid kaelas!
Meie esimesed meistrid lindil joostud maratonis kõnnivad veel pisut vaevaliselt, kuid siiski saab nüüd võib kindlalt öelda “TEHTUD”. Mõlemad jooksid distantsi läbi (eest ära ei saanud üksteisel joosta), ilma üle siseruumides vinguda ei saanud, ja tehnika ka alt ei vedanud (va fakt, et maratoniprogramm lubab lindil joosta maratoni mitte rohkem kui 4 tunniga). Võtan endale täieõigusliku õiguse eriti lähedase kõrvaltseisja pilguga väike tagasivaade teha. Päev enne sai klubis lindid veel üle kontrolitud, et ikka õige distantsi peale lasevad panna, piisavalt valge sein vastu vahiks ja meestele sõnad peale loetud, et kassimuusika fail ikka korralikult alla allditud oleks, kõrvaklapid ja telefon laetud saaks ning vaimud valmis oleks. Ehk kõik oli olemas.
Retrospektiivis tagasi vaadates:
Priit tunnistas ausalt, et viimased 7 kilomeetrit olid ikka jube rasked. Ja et kassimuusikat nagu üks moment ei olnudki. Ja et alla 3:30 ei olnud ikka päris realistlik eesmärk. Aga tehtud.
Esimene Eesti meister lindil joostud maratonis on Priit Kallas ajaga 3.31.26.
Timo väärib tõeliselt tahtejõu- ja kestvuse eritiitlit. Kui oli joostud ligi 40 kilomeetrit, siis tuli ta suust ja otse südamest –
sellest tuleb teha õppevideo , et ilma korraliku ettevalmistuseta maratoni EI JOOSTA! Ega see mingi Mesikäpa jooks olegi. Kui esimesed 20 kilomeetrit tunduvad veel tehtavad, siis edasi on juba tunne, et oleks nagu jooksnud ja omakorda 30ndast edasi oli ikka raske-raske. Valus oli vaadata krampides ja lindi kohal käte najal teda rippumas. Ka siis kui oli jäänud veel viimased 300 m, sundisid krambid jooksulinti seisatama ja jalgu venitama. Ai kui valus seda vaadata oli. Selleks hetkeks oli Timo valmis ka roomama need viimased meetrid. S
ee oli kestvuse ja tahtejõu erimedal. 5.25.16.
Super respekt mõlemale mehele. Aga samas – olgem ausad – ega nii igavaks me seda jooksu ikka ei planeerinud nagu nemad teadsid. Jah – jube kassimuusika oli kõrvus kogu selle teekonna. Valge sein oli silme ees, aga meil olid plakatid, tüdrukud, teenindus, klubikaaslased kogu seda teekonda toetamas.
Rauli tehtud erimedalid andsid eriti piduliku värvi lõputseremooniale.
Samal ajal kui mehed jooksid, jooksid ka klubikaasalsed. Õues. Kuna ise kaasa ei saanud trajektoori kontrollima minna ja arvamus oli, et kohalikud ikka teavad, kuidas piiratud aega kasutada, siis läks nagu ikka läheb pikamaajooksjatel – no pikemaks venis see 15 kilomeetrine jooks. Ja sellest sa 22. Aga ikka oli pidu – Anu jooksis oma isikliku rekordi poolmaratonis selle trenniga!!! Vot nii!
Martin(Golden Clubi treener) pidi kõvasti ootama, et üldfüüsilise treeninguga alustada ja mehi-naisi korralikult rakkes hoida. Aga ka see trenn sai tehtud. Saun peale ja siis läksime Timole juba kogu seltskonnaga vaimseks toeks.
Kokkuvõttes – tugev spordipäev sai! Aitäh
Golden Club Viimsile ja peatreener
Mirjamile, kes aitasid jooksulinte seadistada ja õigesse kohta lubada ja mis peamine – lubasid meil sellise lolluse üldse läbi viia. Ja toetustiimile, kes kogu lindimaratoni kestel truult jooksulintide kõrval olid ja kui abi oli vaja teenindamisel, siis aitasid. Ja peamine – spetsiaalsete plakatitetega meeleolu üleval hoidsid. Ja Timole ja Priidule, et sellisele lollusele alla kirjutasid (ise süüdi :-)) ja kogu FB Jooksmise klubile toreda päeva ja ülimeeleoluka afterka eest.
Järgmine aasta uuesti?! Kas jooksulinte saab siis juba näiteks neli üksteise kõrvale panna? Seda vaatame järgmine aasta. Selleks aastaks on TEHTUD!
