Valgeks läheb hilja ja pimedaks vara. Suurem osa jooksjaid peab tahes tahtmata kokku puutuma ka autodega. Kõik teed kus jookseme, ei ole kergliiklusteed. Ja paraku ka ei ole valgustus teab mis hea. 

Mis mind tegelikult sundis kirjutama, oli endaga tekkinud situatsioon. Sel nädalal koeraga jalutades, peatus äkki mu kõrval auto ja läbi akna ulatati helkur, koos manitsusega: “Nii kena naine ja nii nähtamatu. Järgmisel korral oleks tore Teid ikka kaugelt märgata”. Kõlab humoristlikult, kuid siis jäid pilgud tahes tahtmata pidama ka jookajatel.  Paraku ei ole kõigil jooksuriietel helkurribasid külge õmmeldud. Ja tõesti on vihmase ja sombuse ilma ajalt tõsiselt raske näha enne viimast hetke sõidutee äärel jooksvat inimest.

Kui riided on helkurribata, siis ükskõik mis kujul helkur ette ja taha oleks lausa hädavajalik. Loomulikult on igasugu tilbendavad helkurid jooksjale tüütud, kuid variandina on olemas ju ka randme või jala pahkluu külge kinnitatavad variandid või lausa tavalised märgikinnitusega helkurid. 

Aga ei saa ei üle ega ümber jooksjatele mõeldud helkurvestist. Ei kaalu suurt midagi ja ei sega jooksmist. 

Kuid parim variant on siiski kaasaegne jooksuriietus. Sügis-talve-kevadised jooksuriided on kenasti helkurribadega kaunistatud. Nii saab iga jooksja kaugelt juba märgatud. Müts, kilekas, püksid, kindad – isegi tossud.

Anna märku, et oled olemas ja hoiad end kenasti vormis … ja elus.