5. Viimsi jooks-matk
Imetore päev oli see 4. november! Iga aasta on selline tunne, et paremaks minna ei saa, aga alati saab. Ja selleks, et kõik kohe algusest peale selge oleks, siis see, et meie jooks-kõnd just sellise fiilinguga välja kukub nagu see kukub, selle eest saab tänada just teid, armsad osalejad. Eelkõige. Aga ei saa jätta ütlemata, et ka kaaskorraldajad ning sponsorid selles väiksemat rolli mängiks.
See aasta läks rajale 90 inimest jooksma ning 7 inimest toetama. Ikkagi ilm ehmatas kümmenkond algselt osaleda plaaninut siiski eemale ja algselt väljakuulutatud üle 100 osaleja paika ei pidanud. Aga, ega see kedagi kurvemaks ei teinud…
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis erinevusi eelmise aastaga korraldaja poolt vaadatuna oli täitsa piisavalt – alustades sellest, et tegeleda tuli vaid päev varem tekkinud ootamatute olukordade lahendamisega, mis said sujuvalt positiivse lahenduse (tänud Romanile), kuni selleni, et see aasta juba eelõhtu läks jooksupäeva pidu lahti ehk siis sel aastal sai superlõbusalt kokku pakitud kinkekotid seltkondlikult ja latiino rütmis.
Päev ise algas mõnusalt – ilmateade pidas paika, rada sai imeline. Toetustiimidega kohtusime hommikul. Kohvi kõrvalt laadisime peale hommikul keedetud mustikasupi, smuutid, vee, šoksi, geelid, topsid jne jne jne ehk kõik selle, mis on vajalik selleks, et jooksjad end õnnelikult tunneks rajal ja tühjaks ei saaks…
Registreerimine Viimsi spas läks sujuvalt. Naeratavad näod voorisid sisse. Kohati oli tunne nagu oleks tegemist vanade sõprade kogunemisega. Mõni minut peale 11 sai inimesed kokku võetud, vajalikud sõnad ära öeldud, loomulikult ilma tänatud ja teele!
Rada oli sel aastal pisut teistsugune tänu sellele, et avastasime paar päeva enne Kaidoga rada läbi sõites, et eelmise aasta metsarada (Viimsi prügimäe vaatamisväärsus), oli lihtsalt terviserajale siirududes valliga kinni lükatud. See andis piisava põhjuse viia inimesed Kelvingisse ning seda kaudu metsaradu nautima.
Nagu ka eelmisel aastal, alustasime pika mäkke tõusuga Viimsi spa juurest Jussi õlletoa juurde ning sealt edasi juba Viimsi keskuse kõrvalt kergliiklusrajale – ikka selleks, et hiljem väsitavatest tõusudest pääseda. Kergliiklusteel joostes näitas ka päike meid endale – võrratu helesinine taevas, mõnus lobisemine. Roman liikus kuni esimese joogipunktini kolmanda grupiga.
Esimene joogipunkt oli üheksandal kilomeetril kaupluse juures. Kommid põske, vesi kosutuseks ja minek. Ja siis tuiskas Romka minema. Reaalselt tuiskas … Ega eriti poleks ilmselt keegi kolmandast grupist suutnud seda tempot hoida … mõnda aega. Siis oleks saanud kõvasti “verd välja köhida” pärast sellist spurti. Vaatasime kaugenevat ja nautisime teekonda.
Raja järgmine etapp viis meid läbi “kujude küla”, edasi imeliste vaadeteni Viimsi poolsaare tipus, mööda õunapuuaedadest, kus lausa maagiliseks said kutsuvad esimese öökülma üleelanud õunad, mis puudele olid jäänud. Aga nagu ikka – kõik, mis on väljapool aeda maha kukkunud, neile on vist õigus kallale minna. Siiralt – seda õigust sai ka kasutatud. Vahepeal sai kaasa haaratud ka pisut hiljem alustanud Kärt.
Teine joogipunkt oli juba superoodatud. Kuum mustikakisell, spordijook, geelid, šokolaad, vesi – kõik läks kaubaks. Muusika ja toetavad pilgud toetusmeeskonna poolt olid lisapalsamiks.
Keerasime Kelvingisse sisse, sealt edasi juba metsa alla. Kui Viimsi surnuaiast sai juba mööda joostud ning rannaäärne tee paistma hakkas, tundus see juba peaaegu nagu spas 🙂 Ka tuul hakkas endast juba märku andma kombel, mis väsinud jalad proovile pani.
Siiski ei saanud see vastu lummavale vaatepildile, mis avanes kite‘ijate paradiisist – kogu võimalik sügisene värvigamma. Kolmas ja viimane joogipunkt ootas. Smuutide, vee, spordijoogi ja toetava sõnaga.
Viimased kilomeetrid terendasid… Tuul näitas koguvat jõudu ja ei olnud enam nii leebe. Hundi tee tõus ja siis juba välja keerates spa poole sai sügis näidata vähemalt kolmandale grupile, mis tal pakkuda on. Tugev vastutuul, vihm… aga ainult natukene veel oli spani. Vesi, smuuti, spa, saun – kõike seda oli vaja. Ja see kõik oli väljateenitud.
Esimene grupp läbis raja 3 tunni ja 10 minutiga ja viimased jooksjad lõpetasid nelja tunniga.
Nii mõnelegi oli 29,7 kilomeetrine ring pikim läbitud jooks-matk. Nii mõnelegi oli see väljakutse iseendale. Ja nii mõnelegi oli see mõnus koht lobisemiseks ja imeliseks looduses veedetud päevaks, millele lisandunud spa oli nagu kirsiks vahukoorel. Igal juhul jäi domineerivaks positiivne emotsioon.
Suur tänu Kaidole, kes planeeris raja ja vedas teist jooksugruppi; Romanile, kellega koos sai leitud lahendused viimasel hetkel tekkinud muredele ning kes on hea nõu ja jõuga abiks ja kes on see driver, mille pärast me üldse seda jooks-matka teeme; Evele, Romanile ja Vikile, kelle abil said kinkekotid eelmisel õhtul eriti kiirelt kokku pandud ja spasse viidud; Kaupole, Evele, Marielile, Katrele, Marele ja Elvisele joogi- ja söögipunktides muusika, teeninduse ja hea huumori eest ning Arlesele ja Raulile jooksugruppide vedamise ja Priidule piltide eest.
Aga, et meil söödud ja joodud oleks ning katus registreerimisel pea kohal ja hilisem spa tagatud, siis suur kummardus toetajatele: raja toitlustamisel oli õla alla pandud Kalev, Põltsamaa, High5; kinkekotid said täidetud tänud Tartu Mill’ile, Eesti Pagarile, Karl Fazerile, Pombelile ja loomulikult Viimsi Spa, kes meile on võimaldanud juba 5 aastat järjest hea hinnaga spas sulistada.
Viimsi jooks-matkal on kaks eesmärki. Eesmärgiks üks on propageerida jooksmist, anda võimalus suhelda omavahel ning Eesti tegijamate jooksjatega jooksmise võludest ja valudest. Ning teiseks eesmärgiks oli koguda Romanile talvise ettevalmistuslaagri kulude katmiseks toetust.
Kokku saime seekord 1062 eurot!
Ka Roman palus tänusõnad edastada ja jagas omi mõtteid:
Viimsi jooks matk on minu sõprade tuttavate seas muutunud traditsiooniks. Sügise saabudes uuritakse millal ka toimumas on. See on justkui uue ettevalmistus tsükli alguspunkt. Saadakse kokku, analüüsitakse eelmist hooaega. Nii mitmedki tulevad inspiratsiooni koguma, küsides kuidas efektiivsemalt joosta, treenida. Rõhutan, et trenn peab olema ka fun, saades kokku sõpradega. Kuid vahel on ka hea teha hommikune jooks ja mõelda läbi peas kummitavad küsimused, et päev võiks värselt alata.
Viimsi poolsaare vaated on alati olnud lummavad ja hästi planeeritud joogipunktid koos lõpetava kingipakiga on boonuseks. Suured tänud kõigile postiivsetele osalejatele ja jälle nägemiseni jooksuradadel!
Aitäh kõigile!
Ja pildid leiate siit. Mõnusat äratundmist.
