Laulasmaa Ultra, ma olen tükk aega mõelnud, et võiks mõne pikema jooksu teha. Siiani oli pikim läbitud distants 52 kilomeetrit, ega see polnud päris jooks. Pigem jooksmatk 5 minutit jooksu ja siis 5 minutit käimist. Käimine pole ikka mingi õige jooksmine.

Vaatasin juuni alguses oma vormile peale ja leidsin, et nüüd võiks tiba pikema tee ette võtta. Märkasin, et Laulasmaa Ultra toimub paari päeva pärast ja saab veel registreeruda. Panin end kirja.

Aga kui palju joosta? 105,5km ehk 2,5 maratoni oleks äge, ikkagi kolmekohaline number, aga see võtab hullult aega. Ilmselt järgmine päev ei ole ka liiga hea olla. 84km ehk 2 maratoni on juba realistlikum plaan.

Alumine piir oli paigas. 3 ringi ehk 63,3km, mis oleks mu eelmisest läbitud distantsist parasjagu pikem. Planeerimisega rohkem ei pingutanud ja otsustasin, et tulemus jääb kuhugi 63,3 ja 84,4 vahele.

Ettevalmistus

Ettevalmistuseks, midagi oma tavapärasest erinevat ei teinud, sest ma ju ei planeerinud ultrale minekut. Käin jooksmas. Tavaliselt 12-16km korraga. Kord või kaks nädalas ka 22km ots. Nädala kilometraaž jääb 50 ja 80km vahele. Joostes üritan hoida pulssi alla 150 aga kindlasti mitte üle 160. Maksimaalne pulss on 195 kanti.

Õhtul enne jooksu tegin süsivesikute laadimist. Sõin kaks banaani ja tegin võileiba. Arvestasin, et rajal on uskumatult palju abipunkte ja saan oma energiavajaduse nende abil lahendatud.

Enne jooksu märkmed

Laulasmaa Ultra hommikuks olid plaanid natukene kindlamaks muutunud. Panin kirja järgmist:

Ma tahan täna joosta 72km. See tundub võimalik, aga samas hirmutav. Minimaalne eesmärk on 3 poolmaratoni ehk 63,3km aga sellele natuke peale teha ei tundu praegu veel probleemina.

Hirmutav osa:

• Tahan, aga ei saa hakkama.
• Rada ja tõusud on mulle väga ebatavalised, sest jooksen tavaliselt, normaalse linnainimesena, siledal asfaldil.
• Pärast on jube raske olla, mitu päeva läheb raisku.
• Saan vigastuse.
• Sama ajaga võib muid põnevaid asju teha.

Hea osa:

• Bragging rights!!
• Eneseületamine ja lahe tulemus!
• Tore seltskond.
• Kena matk looduses. Samas ringid teevad selle vähem ägedaks.

Milleks seda üldse vaja? Nagu näha miinuseid on rohkem kui plusse. A no mis seal ikka, tuleb proovida.

Enne starti

Sõit Laulasmaa Ultra võistluspaika võttis tunni. Käisin läbi apteegist, et osta vaseliini. Vanemad ultragurud olid mind valgustanud, et kõik kohad tuleb vaseliiniga kokku määrida. Kuna ilm oli väga suurepärane, siis varustus oli minimaalne:

• Lühikeste varrukatega särk
• Lühikesed püksid
• Kompressioonsokid (välismaa omad)
• Tossud (mille kohta üks mees ütles, et „ma vaatan, sa jooksed väga odavate tossudega“)
• Nokamüts
• Pulsivöö
• Kõrvaklapid
• Päikeseprillid
• Samsung Galaxy S7
• Kiip, mis käis ümber jala (selle sai korraldajatelt ja pidi pärast tagasi andma)

Kuna ma pole kunagi varem vaseliini kasutanud jooksmisel, siis oli põnev. Jalalabad (kehaosad, mitte linn Afganistanis) määrisin paksult täiesti vaseliiniga kokku. Lisaks rinnanibud ja natuke jalgade vahele ka.

Paelte sidumisest. Tee seda nii, et jooksu ajal lahti ei tuleks:

Laulasmaa Ultra start

Start oli küllaltki erinev muudest jooksudes. Ütlesin ajamõõdumehele „Mmmm, ma nüüd siis lähen.“ Ta vastas „OK!“ ja pani aja kirja. Hakkasin siis enda jaoks küllaltki aeglase 6:30-7:00 tempoga minema.

Kuna ma enamasti jooksen linnas kogu aeg sama rada, siis kipub see tihti olema sama igav nagu värvi kuivamise vaatamine. Linnas trenni joostes lõbustan ennast tavaliselt audioraamatutega. Laulasmaal ma midagi kõrvaklappidesse ei pannud. Sealt tuli iga 500 meetri tagant info:

• läbitud maa,
• kulunud aja,
• viimase 500m tempo ja
• pulsi kohta.

Samas rada ise pakkus meelelahutust.

4km

Jõudsin esimesse abipunkti. Inimesed olid väga abivalmid. Punktis jõin kokakoolat ja sõin oliive. Punktile eelnes esimene põnevam tõus. Trepid, mis tõstsid ilmselt ca 10-15 meetrit kõrgemale. 4km peal pole see mingi probleem. Võtad kaks astet korraga ja oled kiirelt üleval. Laulasmaa Ultra rada on väga väga ilus. Ilm oli erakordselt mõnus, kuigi kiirematele jooksjatele võis natuke soe olla.

Punktist lahkudes viis tee samast trepist alla. Esimene õppetund. Ära trepist alla mine. Mine trepi kõrvalt, sest siis saad paremini sammu pikkust reguleerida.

Nüüd viis tee üle kaarsilla Keila jõe teisele kaldale. Läbi Keila-Joa pargi jõudsin, esimese loodusliku tõusuni, mis oli ilmselt ka raja kõige keerulisem. Juurikatega kaetud 45-kraadine liivanõlv, kus kohati oli astete kõrgus pea pool meetrit. Mõtlesin, kui lõbus see koht kolmandal ringil võiks olla.

13km

Umbes 13km juures jõudsin järgi Alvarile ja tema kaaslasele. Kuna ma olin vaevalt pool ringi jooksnud ja nemad ligi 35km, siis võtsin natuke tempot alla ja jutustasime kilomeetri jagu. Siis läksin jälle oma tempoga edasi.

Poolmaraton 21,1km

Nüüd oli ringiga tutvus tehtud. Jube ilus ring oli. Võtsin natuke aega, et süüa frikadellisuppi. Kuna ma endale olulisel määral energiat ette ei laadinud, siis oli oluline, et seda pidevalt rajal juurde võtan. Kauss maitsvat suppi oli esimese ringi lõpus väga kosutav.

Esimese ringi aeg 2h21m

Kuna ma olin ringi väga ettevaatlikult ja aeglaselt jooksnud, siis otsustasin natuke kiiremini edasi minna. Kiirem samm tegi liikumise ka natuke ökonoomsemaks. Ringiajad ametlikult küll oluliselt ei muutu, aga puhkehetki on rohkem, mis teevad järgmised ringid ajaliselt pikemaks, kuigi jooksutempo oli suhteliselt stabiilne.

Maraton 42,2km

Teise ringi lõpuks oli tunne väga hea. Kokku oli selleks aega kulunud ligi 5 tundi. Samas ei olnud mingit olulist väsimust. Jalad olid korras. Hingamine oli suurepärane. Mentaalselt ei olnud mingit tõrget kolmandale ringile minna kõik süsteemid töötasid ootuspäraselt. Sellega algas Laulasmaa ULTRA, sest kõik, mis on pikem kui maraton on ultra.

Pulss oli tõusnud aga ootamatult kõrgele, tiksudes 150 ja 160 vahel ja ületades aegajalt 160 lööki minutis. See oli natuke murettekitav. Täpselt põhjust ei tea, aga graafik näitab, et pulss läks üles vahetult pärast esimese ringi lõpu puhkust ja söömist. See söömine võiski olla kurja juur.

Mott otsas

Kolmanda ringi alguses tuli jalutades vastu jooksukaaslane, kas oli oma kolmanda ringi lõpus. Kurtis, et mott on otsas. Sellest tekkis mul kohe idee, et ühes abipunktis võiks olla suur tünn, millel silt „Motivatsioon“. Sinna võib panna tavalise vee ja visata sisse sidrunit või miskit muud taolist. Kirjutame sildi juurde „Maksimaalselt 1 tops ringi kohta“. Halba sellest midagi ei juhtuks, aga mõnel võib-olla aitab platseeboefekt tulemust parandada.

Sipelgad

Kuna rada oli juba mitu korda läbitud, siis otsustas aju endale ise meelelahutust pakkuda. Jooksjad tundusid nagu sipelgad. Kui sa oled kunagi vaadanud kuidas sipelgad pesa ja mingi punkti vahel katkematu ahelana jooksevad, siis saama mulje jätsid ultrajooksjad.  Eesmärgistatud pilguga, kindlal sammul aina edasi ja tagasi.

Poolteistmaraton 63,3km

Selle ringi peamine peas tiksunud teema oli kas 72 või 84. Kuna uuele ringile eelnenud puhkuse käigus oli süda aru saanud, et pole mõtete tõmmelda, siis hakkas pulss natuke rahunema ja allapoole tulema. Keskmine püsis kenasti 145 ja 155 vahel.

Kolmanda ringi teisel poolel ületasin oma senise pikima läbitud distantsi 52km! Pärast seda oli iga samm rekord! Samas peas pidev arutelu teemal, kas joosta veel 20km või 32km. Argumente oli mitmeid, aga lõpuks said võidu pikema maa vastuväited. Kell on palju. Pimedaks läheb. Jahedaks kisub. Sääski tuleb kogu aeg juurde. 84km pole mingi 100km. Kerge väsimus on ka hakanud tekkima.

Huvitav võrdlus tekkis lindil jooksmisega. Mu lindil jooksmise aeg on tavaliselt 66 minutit ja 66 sekundit. Ehk enam-vähem sama palju minuteid, kui ultra rajal kilomeetreid. Lindil joostes mõtled, ahhh… 20 min veel. Ultrat joostes mõtled, ahhh.. ainult 20 kilomeetrit veel.

Kolmanda ringi lõppu ehk 63,3km jõudsin 7 ja poole tunniga. Siis otsustasin ka ära, et ei tee järgmist ringi, mis võtab kaks ja pool tundi, vaid lähen lohutan ennast 3 korda 3km lisaringidega.

3x3km lisaringe 72,3 kilomeetrini

Puhkus pärast kolmandat ringi ja siis lohutusringe tegema. Hämmastaval kombel oli pulss alla tulnud ja viimased 9km oli vahemik 145 ja 150 vahel. Samas need 3 ringi olid kõige nürim osa kogu ettevõtmisest. Lõpp oli ju nii lähedal ja iga 3km tagant ületasin finišijoont.

Abipunktid

Kokku oli Laulasmaa Ultra rajal 5 punkti, aga kolme nendest läbisid kahes suunas. Seega oli punkt pea iga 3km tagant ja kohati võis isegi abipunkte vahele jätta. Abipunktides oli mõnusad ja abivalmis inimesed. Mõnedel oli võimalik ka päris õlut saada, mis on väga hea kosutus poole topsi kaupa iga ringi kohta.

Lisaks õllele valisin peamiseks kosutuseks kalja ja kokakoola. Nendest sai jooksu vältel peamine kalorite ja vedeliku allikas. Selleks, et soolad otsa ei saaks sõin oliive ja hapukurki. Jooksu teises pooles hakkasin ka banaani sööma. Kuigi mul oli kaasa pakitud ka terve ports geele, siis rajal pakutav oli täiesti piisav ja lisaks ka maitselt meelepärasem. Õlut nad millegipärast geelidesse ei  pane.

Pärast finišit

Lõpp! 72,3 kilomeetrit! 8 tundi, 32 minutit ja 7 sekundit. Awesome! Tunne pärast lõpetamist oli võrreldav maratoni lõpuga. Pärast mõningast puhkust oleks võinud ka veel natuke juurde teha. Sõin risotot kanaga ja kooki. Peale jõin mahla, kohvi ja vett.

Pärast mõningast sagimist ajavõtusüsteemidega kirjutati mulle välja diplom ja anti kivist medal.

Järgnevad päevad

Esimene päev pärast jooksu oli üllatavalt vähe kange. Peamine lihas mis tunda andis oli reis ja eriti reie see osa, mis töötab laskumistel pidurdades.

Teine päev oli ilmselt kõige kangema olemisega päev. Trepid ei olnud minu sõbrad ja reied andsid enamus liigutuste peale märku, et sai vist mingi pingutus ette võetud. Kõige rohkem meenutas see olukorda, mida tundsin peale oma esimest maratoni 2011.

Kolmas päev hakkas juba lihaste kangus järgi andma ja liikumine muutus juba tavapäraselt sujuvaks.

Neljanda päeva õhtul käisin juba jooksmas. Väga aeglase tempoga kümmet kilomeetrit joostes jäi keskmine pulss alla 129. Jalalihastega oli kõik korras. Ainult langustel andsid need lihased õrnalt tunda, mis allamäge joostes tööd teevad.

Tulevikuplaanid

Kas nüüd peakski hakkama pidevalt ultraid jooksma? Väga sagedasti ei taha seda teha. Ultra võtab isegi sellises lühemas vormis terve päeva ja siis veel taastumise aeg. Seega tundub, et kord aastas võiks olla mõistlik sagedus.

Samuti peaks distantsi läbima ühe jooksuna. Kui ma jooksen täna 50km ja homme 50km, siis see nagu ei kvalifitseeru 100km jooksuna.  See, et on mõned pikemad pausid ja kõndimine, tundub ühe tegevusena, aga kui sa järgmisel päeval edasi jooksed, siis on ikka kaks eraldi distantsi.

Eelnevaga arvestades peaks sihiks panema 100. Alustuseks 100km. Selle jõuab ilmselt järgmise aasta Laulasmaa Ultra käigus ära teha, aga kui tunne hea, siis miks mitte ka Haanja 100. Sealt edasi jõuavad distantsid selliste pikkusteni, mis hakkavad päevast pikemaks venima. 100kmst järgmine eesmärk võiks olla 100 miili. 100 miilist natuke edasi on 168,8 kilomeetrit, mis on 4 maratoni. Nendest distantsidest kaugemale väga ei jookseks.

Nendest distantsidest on aga pikemaid ägedaid ja kuulsaid jookse. Spartathlon, kogu maratonijooksmise vundament on jooks Kreekas, mille pikkuseks on 245 kilomeetrit. Samuti Badwater ultra 135 miili. Vaadates oma praegu 72km läbimisele kulunud aega 8h32 ja seda, et Spartathloni esimesed 81km tuleb läbida kiiremini kui 9h30m, siis väga realistlik plaan ei tundu.

PS. Selgus, et ma tegin oma 100 kilti vaid kahe kuu pärast joostes ümber Võrtsjärve.

_____________________
Pildid:
Sipelgad
Veeklaas