Kunagi ammu oli Plaan A. Joosta 2016 SEB maratonil aeg 3 tunni kanti. Lootus oli natuke alla, aga ilmselt oleks tulnud natuke üle. See plaan kõrbes ühel kenal augustikuu päeval.

Vigastus

Eelmise aasta augustis õnnestus mul oma vasaku jala pisikene lihasejupp pekki keerata. Fibularis brevis on selle nimi ja funktsiooniks on jalalaba välja keeramine. Vigastus tekitas olukorra, et ma augustist detsembrini jooksmisega ei tegelenud. Tulemuseks oli vorm, mis jäi natuke soovitule alla. Vigastuse tekkimine ise on üle panemise musternäidis. Koormus ületas 100km nädalas ja august oli 400km graafikus, mis oli 100km rohkem kui kunagi varem.

Paranemine

Kiire Google otsing viitas sellele, et paari nädalaga võiks korda saada. Right! Läks tiba rohkem. Detsembri lõpus hakkas tunduma, et suurem jama on mööda saanud. Ehk möödunud oli neli jooksuvaba kuud. Jaanuaris ja veebruaris hakkasin väga aeglaselt jooksmisega pihta. Siiski veel mitte täie rauaga, sest osa aega kulus lumelauatamisele. Seega tase liiga kiiresti tõusma ei hakanud.

Lõpuks sai lumehooaeg läbi. Panin rõhu sellele, et oma jooksuvorm mustast august välja tuua. Päris alguses läks mul 7min/km tempoga pulss üle 140. Konteksti mõttes lisan, et mu ülemine pulss on 195 juures. See tegi natuke murelikuks. Kui sügav see must auk ikkagi on.

Kujutlesin juba vaimusilmas, kuidas raamiga vanainimesed minust jooksuradadel mööda tuiskavad.

 

Trenn ja järjepidevus

Järjepidevalt iga trenn… alguses lint 6:40min/km käima. See on 9,1km/h, siis lisan 0,1km/h iga minuti täitumisel, kuni 15 minutiga kosub kiirus 10,6km/h peale (5:39min/km). Tasapisi arenesin selleni, et sain 140-150 pulsiga tempo 5:39min/km peale. 5:39min/km annab maraton ajaks umbes 4 tundi.

Äkki läheks jookseks natuke?

Lindihooaeg hakkas lõpule lähenema ja tekkis mõte, et võiks minna Viini kaaslastega koos jooksma. Jutt oli sellest, et mõned plaanivad 4-tunnist maratoni joosta. OK! Seda ma võiks juba teha.

Siis ütles Jana, et jooksukaaslased plaanivad Viinis joosta 3:45 maratoni. Seetõttu kruttisin lindile viimase kolme nädala jooksul kiirust juurde. Sellega jõudsin temponi 5:18min/km (11,3km/h). 5:18 tempo oleks taganud selle, et saan teistega koos joosta ja võib-olla isegi esmamaratoonijatele abiks olla. Pärast mõningasi tunniseid trenne sain ka selle tempoga pulsi alla 150.

Aprilli alguses olin reisil ja jooksmine oli väga hektiline. Harv, suvalise pikkuse ja tempoga. Niipea kui ma lindil ei jookse, siis ma hakkan üle panema. Tagasi Eestisse jõudes tegin trenni juba õues. Kiirus läks sellega küll üles, aga proovisin siiski end võimalikult palju tagasi hoida. Peamine eesmärk oli joosta madala pulsiga tund ja natuke peale.

Nädal enne maratoni

Nädal enne Viini maratoni mõtlesin proovida, kuidas pikem ots välja tuleb. Reede, 9 päeva enne maratoni jooksin 22km ja sain tulemuseks tempo 5:02min/km keskmise pulsiga 150. Tundus paljulubav. Laupäev, tuli Indrek 20km trenni jooksma. Otsustasin, et lähen kaasa. Pakkusin, et teeme poolmaratoni ikka ära ja nii saingi kahe päeva peale maratoni kokku. Teine päev järjest poolikut joosta oli minu vormis tiba raskem, aga mitte väga. Keskmine pulss oli aga suhteliselt kõrge 158.

Esmaspäevane jooks

Esmaspäeval jooksin pärast 12 tunniseks veninud tööpäeva 12 kilti. Un-f*ing-believable kui raske see oli! Samas keskmine pulss jäi toredasti 146 peale. Seda isegi 1-km lõpusprinti arvestades. Sprint viis pulsi ainult 167 peale.

Neljapäevane jooks

Tööpäev algas kell 7 ja lõppes kell 7. Pärast seda kohe jooksma, sest ega maratoninädalal ei saa lõdvaks lasta. Kuigi distants oli vaid 6 km, siis tundus, et see ei saa mitte kunagi otsa. Ja tartlased võiksid üldse teha endale mingi normaalse jõe-ääres-jooksmise-raja. Keskmine pulss 145. Lõpusprinti lihtsalt ei jaksanud teha.

Carboloading jooks laupäeval

Süsivesikuid laen ma Austraalia teadlaste poolt katsetatud meetodil. See tähendab üht ülilühikest maksimumkoormusega trenni 24 tundi enne maratoni. Pärast seda on vaja manustada 10g süsivesikuid iga kehakaalu kilo kohta. Keha vaatab, et appi-appi mingi jama on vist juhtumas ja paneb kogu manustatud kraami glükogeenina lihastesse tallele. See tähendab 750 grammi süsivesikuid.

Ma ei taha rohkem kommi!! Aga töötab meetod uskumatult hästi. Maratonipäeval on alguses tunne, et oled surematu.

Kahjuks keegi ei öelnud mulle, et šampanjas nii vähe suhkrut on. Oleks pidanud rohkem võtma.

Carboloading asi tehtud, kuid eelnev treening on olnud väga tagasihoidlik. Vigastusest tulenev lang on aja viinud 40-45 minutit alla poole. Ega 9 kg lisakaalu tippvormiga võrreldes oluliselt tulemustele kaasa ei aita. Seega jooksen maratoni pulsi järgi hästi madalalt.

Maraton

[Osa järgnevast on enne starti kirjutatud].

Viini maraton on mu esimene olulise ettevalmistuseta maraton. Vaatame, kas juhtub midagi ka erutusest suureneva tempoga. Oletan, et tempo võiks tulla 5:18, 5:20. Eks paistab, mis tegelikult juhtub. A pingutan üle ja teen parema aja. B nõrk ettevalmistus ei võimalda oodatud tempoga läbida ja jään 4 tunni kanti oma lõpu ajaga.

Hommik

Kell 6:20 sõin muna ja peekonit. Praegu natuke kõht keerab, olenemata juba kolmest wc-käigust. Ühe peaks veel tegema, siis on kindel, et rajal mingit jama ei tule. Vett unustasin juua. Praegu kallutan hoogsalt mõned sajad milliliitrid sisse. Stardini on vähem kui 40 minutit.

Üldiselt tuju on hea ja optimism kõrge. Tuleb hea jooks. Külm ilmselt ei hakka. Nüüd minekule…. Lõpu kirjutame pärast maratoni. [Eelnevad lõigud panin endale märkmena kirja 40 minutit enne starti].

Let’s go!

Esiteks jube külm oli. Sain uksest välja ja kui olime Janaga 100m stardi suunas sörkinud, hakkas keha kangeks muutuma nagu T-1000 pärast lämmastiku vedanud auto intsidenti. Otsustasin hotelli tagasi minna ja ühe kihi särki juurde panna. See oli erakordselt tore, sest avastasin, et olin ka oma pulsivöö maha unustanud. Selle puudumine oleks tõstnud stressi taevani ja jooks oleks olnud oluliselt vähem chill.

Start ja esimesed kilomeetrid

Kui Eestis läks mul viimasest reast startides stardipaugust stardi jooneni jõudmisega 57 sekundit, siis Viinis oli stardipaugu ja stardijoone vahel juba 3 minutit ja 1 sekund. Alustasime koos Kaido ja Indrekuga küllaltki vaikse tempoga 5:25 tuuris.

Esimene kilomeeter läks üle silla ülesmäge. Jooksu ajal jälgina ma enda juures nelja asja:

• Aju – milline on tuju, mentaalne pingutus ja väsimus
• Hingamine – kas on kerge või raske
• Pulss – mis numbrit näitab
• Jalad – kas on kerge joosta, kas on mingeid imelikke tundeid, ebamugavusi

Esimesed 10 km oli säärte peenikeses osas selline tunne, et seda jooksu ma küll ei lõpeta. See tegi murelikuks ja andsin natuke tempos järele. Indrek ja Kaido kasutasid seda osavalt ära ja jooksid minema 🙂

10-20 km

Igasugu ebamugavustunnetel on see hea omadus, et ei pane tähele, kui need kaovad. Säärtes olnud imelik tunne oli kadunud. Siis tuli järgmine asi. Mingi hetk hakkas vasaku jala tossu pael soonima ja tegi jalalaba tuimaks. Otsustasin, et jooksen järgmise joogipunktini ja kui siis on ikka jama, sõlmin paela uuesti.

Umbes 18 km peal olid enamus jamasid läinud. Kuna olin alguses kaaslastest maha jäänud, arvasin, et lõpetan neist tublisti tagapool. Mingi hetk eraldati terad sõkaldest:

Poolmaraton kuni 30 km

Alates 24 km oli vorm täiesti vinge ja kõik süsteemid täielikus töökorras. Pulss püsis pidevalt alla 150 ja joosta oli väga lihtne. Poolmaratoni paiku sai ka esmane 7 km tõus läbi ja algas tee laskuval rajal. Jooks muutus veelgi kergemaks ja see viis tempo 23. kilomeetril isegi 4:46 peale.

Püüdsin oma tempoga reaalusesse naasta ja jälgisin, et palju alla 5 minuti ei jääks. Nii oligi keskmine tempo 20 kilomeetrist kuni 40 kilomeetrini umbes täpselt natuke all 5min/km.

30 kuni 42 km

Kui lõppu vaadata, siis ikkagi kuskil 34 km peal hakkas väsimus peale tulema ja natuke raskeks muutuma. Erinevaid süsteeme vaadates näitasid väsimust enamasti tõusev pulss ja väsinud jalad. Aju ja hingamisega oli kõik korras. Aga kuna tempo oli oodatust kiirem, siis väga ei põdenud ja vajadusel oleks võinud alla tõmmata.

Mõtlesin, et see 8 km lõpus on ju kergem, kui esmaspäevane 12 km, mis sai tehtud pärast ülipingelist 12h tööpäeva. Nii jõudiski kätte 38 kilomeeter. Kui aja peale joostes hakkab see koht tõsist mentaalset pingutust nõudma, siis sellise chillimisjooksu puhul mõtlesin, et 4 km võtab veel vaid 20 minutit. Väsimus on selles etapis vältimatu, aga mentaalne seis oli väga mõnus.

42 km  kuni finiš

Võib arvata, et see on 195 meetrit, aga GPS seadmete mõõtmistäpsus tekitab olukorra, kus sa saad alati reaalsest parema aja ja 42 km tuleb tegelikust varem kätte. Minu seadme puhul oli viga sellel hetkel umbes 380 meetrit. Tegin Facebooki 42 km live video. Ja siis…

Sprint!

Hakkasin tempot tõstma juba natuke varem ja Endomondo näitab mulle viimase kilomeetri ajaks 4:18, mis oli ka jooksu kiireim kilomeeter. Finišijoonest jooksin üle umbes tempoga 4min/km. See on nii fun! Tuleb siiski endale aru anda, et seda võimaldas alla tegeliku vormi joostud jooks.

Aga nüüd ma arvan, et võiks neid chilli tempoga maratone veelgi teha. Jube äge! Ses mõttes soovitan kõigil osaleda ka igasugustel jooks-matkadel nagu Trismile Pekist Priiks ja FB Jooksmise Viimsi jooks-matk.

Live stream

Pidevalt madal pulss andis võimaluse teha lõbusaid FB live videoid. Ma olen alati mõelnud, et see võiks tore ettevõtmine olla. Aja peale joostes ei saa seda energiakulu kuidagi lubada. Nagu ma oma pulsigraafikult näen, siis telefoniga käed ees joostes, hakkas süda põksuma ligi 15 korda sagedamini minuti kohta. Selle tagasi alla saamine võttis 600 kuni 700 meetrit. Piiri peal tulemust joostes oleks selline tegevus kogu ettevõtmise nurjanud.

Tulemus

Jooks oli täpselt selline nagu torust tuli, aga natuke pidi ikka tagasi hoidma. Mul oli pidev hirm, et panen üle nagu ikka. Tõenäoliselt oleks tühjaks jooksmisel olnud võimalus saada tulemus suurusjärgus 3:29. Aga trenni lõpus võiks ju ikkagi tore tunne olla. Enne jooksu ennustatud tulemustest oli A tõele lähemal. Jooksin kiiremini, aga see ei tulnud üle panemise arvelt, vaid vorm osutus oodatust paremaks.

Ma olin eriti rõõmus ja üllatunud. Mitte niivõrd aja üle, kui selle üle, et sisuliselt suutsin terve maratoni läbida pulsiga, mis jäi 145 ja 149 vahel, kui lõpusprint ja lõbustused Facebook live videoga välja arvata.

Nagu ma olen alati öelnud:

Ehk maakeelde panduna: õnne valem on madalad ootused.

Tulemuse juures oli tore ka see, et kui ma 10 km peal olin kohal number 2449, siis finišeerisin 892 kohta kõrgemal, 1557. kohal.

Kehakaal

Maratonijooksja võiks olla peenike nagu piitsavars. Oma parimat aega joostes kaalusin praegusest 9 kilo vähem. Kindlasti saab selle arvelt ka minuteid maha koorida. See kalkulaator siin aitab aimu saada, kui palju mõjutab kehakaal maratoni aega. Rohkem ma ei söö. Mitte kunagi!!

Teiste tulemused

Kokkuvõttes olid kõigil suurepärased tulemused. Kata 3:07, Arles 3:19, Indrek ja Raul 3:38. On üldteada tõsiasi, et 3:38 on kõige parem esimese maratoni aeg. Mul oli ka 2011 aastal esimest joostes 3:38. Raul oli ses osas kõige vingem, et tegi oma esimese maratoni täiesti üksi joostes. Ilmselt oleks ta sellest veelgi parema aja välja pigistanud, kui mõni kogenum jooksja oleks abiks olnud.

Viini maratoni korraldus

Eestlased on ilmselt ära hellitatud, sest Tallinna maratoni korraldus on nii uskumatult hea. Samas on osalejaid suhteliselt vähe ja see teeb kvaliteedi eriti heaks. Ma pole varem ühelgi suuremal maratonil käinud ja ootused olid kõrged.

Rada oli äge! Jooksime mööda mitmetest vanaaegsetest asjadest. Erinevalt Tallinna tänavatest Viinis asfalt ei laineta ja põhimõtteliselt võid silmad kinni joosta.

After party

Erinevalt Tallinna maratonist saab finišis ainult alkoholfrei õlut, mis pärast 42 kilomeetri läbimist ei tundu just kõige parem auhind. Õnneks sai lähedastest müügikohtadest ka päris õlut. Indreku ja Kata topsist paar lonksu võtta oli väga värskendav. Pärast mõningast paigaltammumist võtsime suuna Indreku residentsi. Tee pealt võtsime kaasa natuke Prantsuse mulliveini ja muud head paremat.

Tänu headele kaaslastele jätkus jutuvada tundideks ja oli eriti mõnu olla.

PS Residentsis oli õnneks seade, mis aitab suurepäraselt maratonist taastuda. Peaks sellise endale ka koju hankima.

 

Sellega sai mu esimene maraton väljaspool Eestit läbi.